Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Individualistile ei piisa oma jõust

03.08.2005 | | Rubriik: Jutlus

Inimloomus on olnud vastuoluline aegade algusest ja tõenäoliselt jääb selleks ka tulevikus. See kaasasündinud paradoksaalsus ilmneb nii igapäevase praktilise elu üksikasjades ja valikutes kui ka eksistentsialistlikes küsimustes. Inimese loomupärane antagonism heiastub muuhulgas inimese ja Jumala suhtes. Pühakirjas nenditakse erinevate autorite poolt korduvalt inimese vastuolulisust ning sellele viitas ka Jeesus rääkides tähendamissõna kahest pojast.

Inimesel oli kaks poega ja ta astus esimese juurde, öeldes: «Poeg, mine täna tööle viinamäele!» Kuid too kostis: «Ei taha!», ent hiljem ta kahetses ja läks. Siis astus isa teise juurde, öeldes sedasama, ent too vastas: «Küll ma lähen, isand!», kuid ei läinud. Kumb neist tegi isa tahtmist?» Nad ütlesid: «Esimene.» Jeesus ütles neile: «Tõesti, ma ütlen teile, tölnerid ja hoorad saavad enne teid Jumala riiki! Sest kui Johannes tuli teie juurde õiguse teed näitama, siis te ei uskunud teda, kuid tölnerid ja hoorad uskusid. Teie nägite seda ja ometi ei kahetsenud hiljemgi, et teda uskuda.»

Mt 21:28-32

 

Inimloomus on olnud vastuoluline aegade algusest ja tõenäoliselt jääb selleks ka tulevikus. See kaasasündinud paradoksaalsus ilmneb nii igapäevase praktilise elu üksikasjades ja valikutes kui ka eksistentsialistlikes küsimustes. Inimese loomupärane antagonism heiastub muuhulgas inimese ja Jumala suhtes. Pühakirjas nenditakse erinevate autorite poolt korduvalt inimese vastuolulisust ning sellele viitas ka Jeesus rääkides tähendamissõna kahest pojast.

Ilmselt ei olnud Tema eesmärk tuua võrdpildi abil esile vendade erinevat meelsust ja kuulekust, vaid loo kaudu kirjeldab Jeesus kuulajatele nende endi olukorda ja suhet Temasse, kelle meelevalla ja missiooni suhtes ei ole inimesed täielikku selgust saanud. Jeesus viitab inimeste võimetusele mõista ja uskuda isegi siis, kui faktid räägivad enda eest ning kahtluse asemel peaks olema kindel veendumus, usk.

Praegust aega iseloomustavad üleilmastumine, jõukuse ebaproportsionaalne jaotumine, infotehnoloogia kiire areng, religioosne sekulariseerumine, seniste väärtushinnangute ümberkujunemine, väga erinevad julgeolekuriskid ja seni tundmata ohud. Elame kiiresti muutuval ja rahutul ajal. Üleilmastumine on teinud võimalikuks operatiivse riigipiire ja ajavööndeid ületava suhtlemise ning globaliseerumine on toonud seni kauge lähedale ja lähedase viinud kaugemale või jätnud sootuks tähelepanuta. See tendents ilmneb ka inimsuhetes.

Praegune aeg ja valitsevad trendid soosivad individualismi rohkem kui ükski eelnev periood läänemaailma kultuuri- ja ajaloos. Individualismi hind on tavaliselt üksindus. See aga, kes märkab, et üksnes oma jõust ei piisa, arvestab ka väljastpoolt tulevate mõjudega. Tajub elu suuri vastuolusid ja hakkab otsima tõde, esitama küsimusi elu põhiväätuste, k.a usu kohta.

Vaatamata sellele, et inimene muutub näiliselt üha sõltumatumaks, ei ole meie ümber toimuvat jälgides põhjust arvata, et usk Kõigekõrgemasse on maailmas otsa saamas või asendumas usuga progressi ja piiritutesse inimvõimetesse. Analoogsete suundumustega aegu on olnud ka varem. Religioossus on aga inimestele ürgomane ning kuulub lahutamatu osana meie ellu. Iseäranis pakub usk turvatunnet ja kindlust rahututel ning ebastabiilsetel aegadel, seda nii üksikisiku kui ka ühiskonna tasandil.

Hea lugeja, kristlastena on meie kohus anda oma igapäevast elu väärikalt elades ning oma erinevates ülesannetes Jumalat ja ligimest teenides tunnistust oma usust ja neist väärtushinnangutest, mis meie religioossetest veendumustest lähtuvad, ning vähem Jeesust kuulama kogunenud rahvahulga kombel kahelda. Olla kindlad oma usus, Jumala kaitses ja juhtimises ning otsides alandliku ja rõõmsa meelega vahetut suhet Temaga.

Usk, mis meile on antud, on suurim and Jumalalt inimesele. Usk on üks võimsamaid motiveerijaid ning selle jõud seisneb muu hulgas võimes anda inimesele lootust ka lootusetus olukorras. Samas ei ole usk õpitav, vaid see sünnib Sõna ja sakramendi läbi. Nagu Jeesuse päevil, nii ka täna, ei peaks me kahtlema Jumala armus ja Kristuse meelevallas, vaid pidama meeles Martin Lutheri sõnu: kui oled patune, ära vaata enda, vaid Jumala poole, kelle ilmutuses ja armus ei tule kahelda.

Matteuse evangeelium päädib Jeesuse sõnadega: «Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni.» Jumala üks suuremaid erinevusi võrreldes inimestega on see, et Tema arm ei lõpe ja Ta ei ammenda ennast, vastuolulisteks loodud inimesed aga reeglina ilma usu ja Jumalata küll.

Mõtle selle peale, mida oled saanud oma Loojalt ja ära kahtle Tema armus. XX sajandi Euroopa üks mõjukaim kristlik teoloog Karl Barth on tõdenud, et see, mis inimesele kingitakse, on kogu tema rikkus. Olgem siis selle rikkuse – meile antud usu – väärilised!

Kristel Engman,

Lääne praostkonna vikaarõpetaja

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)