Esileht » Teated ja Kuulutused » Teated »

In memoriam Voldemar Ilja

22.12.2010 | | Rubriik: Teated

 In memoriam
Voldemar Ilja
13.11.1922–16.12.2010

Ustava Jumala sulasele mõteldes
Jumala käes on kõigi elavate hing ja iga lihase inimese vaim (Iiobi 2:10).
Igavestesse jõuludesse on astunud mees, kes eluteed alustas Remmeski talust Tsiistre külast Võrumaalt. Sel teel on olnud palju käänakuid, kuid kodust pärit vennastekoguduse usuline mõju on saatnud Voldemar Iljat kogu pikal teel.
Kui ta paar nädalat pärast Stalini surma kodulaudas leitud pelgupaigast metsavennana arreteeriti, siis vangilaagri ajal pani Jumal temas paika, mis tal tuleb teha. Ago Viljari, Jaan Kiivit sen ja Evald Saag kutsusid vangist vabanenud mehe õppima usuteadust. Voldemar Ilja sai Usuteaduse Kõrgemas Katsekomisjonis õppides usaldatavaks. Kirik vajas usaldatavaid. Ta ordineeriti õpetajaks 5. septembril 1956. Temast, lihtsast maapoisist, sai professor, dekaan ja ka rektori kt usuteaduse instituudis.
Pärast õpingute lõpetamist jätkas ta magistriõppes ja uuris usupuhastusele eelnenud liikumisi, mis olid ühtlasi Herrnhuti ehk vennastekoguduse liikumist ettevalmistavad. Selle loomuliku jätkuna sai Iljast 1995. a esimene teoloogiadoktor EELKs, kes kaitses oma töö välismaal, Helsingi ülikooli juures. Doktoritöö teemaks aga oli sellesama, teda juba lapsepõlvekodus ümbritsenud vennastekoguduse ajalugu.
Tema suutlikkus oli imestatav. Kuus köidet seda ajalugu on ilmunud ja Voldemar Ilja ise arvas, et tema töö on nüüd tehtud. Ta on pannud sellega aluse meie rahva ajaloo kulgemise ja kujunemise vaatlemisele seni täiesti erinevast aspektist. Ta on fikseerinud muutused, mis eesti rahvas toimusid usulise ärkamise mõjul. Eestlane sai ausaks hingelist puhtust taotleva ja teist inimest väärtustava isiksusena. Üksmeel ühendab ja teeb rahva tugevaks. Vennastekoguduse õitseajal oli eesti rahva iive kõrge. Voldemar Ilja oli veendunud, et me vajaksime rahva allesjäämiseks taas meid usuliselt muutvat aega. Aga ka see on selge, et sellist ärkamist ei saa keegi ise teha, selle taga on Püha Vaimu töö. Meie võimaluseks jääb uskudes palvetada.
Voldemar Ilja oli 1956–1967 Petseri, 1967–1978 Võnnu, 1978–1998 Nõmme Rahu koguduse õpetaja ja Võnnus olles hooldas 1968–1975 Mehikoorma kogudust. Jumala sõna kuulutamisele ja teadusliku uurimistöö võimekusele lisaks on teda iseloomustanud suur korraldamise jõud kõikide tema teenitavate kirikuhoonete remontimisel ja koguduse juurde kuuluvate hoonete ehitamisel või juurdeehitamisel. Eriti Võnnu ja Nõmme Rahu kiriku juures oli see imetlemisväärne. Ta oli mees, kes ei kohkunud tagasi, kui oli tarvis teha tööd. Tööd oli tema kodus armastatud. Tema neli venda ja kaks õde olid kõik tublid tööinimesed.
1968. aastal abiellus Voldemar Ilja Elli Marja Helena Huuhtasega, kes on samuti kirikuloolane. Nende abielust sündis poeg Jüri Mikael.
Pean veel elavate hulgast ennast teda kõige kauem tundnud inimeseks. Meie esimene kohtumine toimus 1947. a suvel, mil olin veel poisike. Kuna olime ka üheskoos olnud metsavennad, siis said meist, tänu Jumalale, lähedased sõbrad.  
Sõpruses oma sõpra meenutades
Eenok Haamer

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)