Esileht » Uudis » Uudised »

In memoriam Urmas Petti

04.02.2016 | | Rubriik: Uudised

petti_urmas_2013_f.NaatanIn memoriam
Urmas Petti
12.09.1965–27.01.2016

27. jaanuaril viis raske haigus meie hulgast Tartu Ülikooli usuteaduskonna kirikuloo dotsendi ja Tartu Ülikooli-Jaani koguduse õpetaja teoloogiadoktor Urmas Petti.
Urmas Petti kuulus taasiseseisvunud Eesti usuteadlaste esimesse põlvkonda, kes alustasid oma teoloogiaõpinguid 1991. aastal Tartu Ülikooli taasavatud usuteaduskonnas. Enne usuteaduskonda oli ta jõudnud õppida Georg Otsa nimelises Tallinna muusikakoolis. Nooruspõlvest pärit muusikaarmastust kandis ta endas ka kogu ülejäänud elu.
1995. aastal lõpetas ta usuteaduskonna esimese lennu. Juba üliõpilaspõlvest alates köitis teda uurimisteemana luterliku reformatsiooni ajalugu ja luterlik teoloogia. Sel teemal kaitses ta usuteaduskonnas 1997. aastal teadusmagistritöö ja asus seejärel õppima doktorantuuri Baseli ülikooli Šveitsis, mille lõpetas doctor theologiae kraadiga 1999. aastal.
Naasnud 1999. aastal Eestisse, otsustas ta end siduda teaduskonnaga, kus oli õppinud. Esialgu töötas ta usuteaduskonnas ajaloolise usuteaduse (kirikuloo) lektorina ja alates 2001. aastast kirikuloo dotsendina. 1999. aastast asus ta tööle ka Tartu Ülikooli-Jaani kogudusse, teenides 2001. aastast koguduse õpetaja ametis. Need kaks ametit suutis ta ühendada nii, et ühte ilma teiseta tema puhul hästi ette ei kujutanudki.
Usuteaduskonna kiriku ja teoloogia ajaloo õppejõuna lisandus tema uurimisteemade hulka ka teaduskonna enda mineviku, eriti kuulsa 19. sajandi uurimine. Lisaks arvukatele teadustöödele jääb monumentaalsena ajalukku tema koostatud ja toimetatud Lutheri kirjutiste kogutud väljaanne (Martin Luther. Valitud tööd, 2012).
Urmas Petti oli kõrgelt hinnatud ning nauditava esinemisoskusega õppejõud ja vaimulik. Tema mõtlemises ja mõtete edasiandmises avaldus imekspandav oskus eri aegadel välja öeldud ja kirja pandud mõtteid seostada ning eri tasandite vahel nii liikuda, et ka kõige raskemana tunduv küsimus muutus kuulajatele mõistetavaks. Nauding, mida tema loengutes kogeti, on kirjeldamatu ja kordumatu.
Seesama kordumatus, stiilipuhtus, aga ka inimlikkus iseloomustas Urmas Pettit ka vaimulikuna. Oli neid, kes tulid kirikusse kuulama tema kõnekaid jutlusi, läbisid leerikursuse ja otsustasidki kiriku juurde jääda. Tema kogudus kasvas järjekindlalt.
Urmas Petti oskas meie kiire sagimise keskel jääda rahulikuks ja võttis asju alati kerge huumoriga. Sellisena jääb ta kolleegide, üliõpilaste ja kõigi nende mällu, kellel oli õnn temaga mõtteid vahetada, teda kantslist ja auditooriumis kõnelemas kuulda või tema kirjutisi lugeda.
Puhka rahus, hea kolleeg, õpetaja ja sõber.

Tartu Ülikooli usuteaduskond
Tartu linn
Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Tartu
Ülikooli-Jaani kogudus
Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku
Tartu praostkond
Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku konsistoorium

Nimekaim «pastoritemaalt»
Ligi kümne aasta eest moodustas kirikukogu halduskomisjoni, mis sai ka kitsamas ringis «Urmaste komisjoni» nimetuse, sest viiest liikmest kolme nimi oli Urmas: Urmas Petti, Urmas Nagel ja mina. Lisaks olid komisjoni liikmed Vallo Ehasalu ja Peeter Kaldur.
Kogunesime ligi kümnel korral, et valmistada ette kiriku haldusreformi kava. Kuna komisjon oli kaldu geograafilisse lõunasse, sai meie «pesaks» Tartu Jaani kiriku käärkamber, kus võõrustajaks Urmas Petti. Tema soe ja muhe, rahulikult tasakaalukas olemine ning heatahtlik, vahel mõõdukalt enesekriitiline huumor takistas tuliste teemade käsitlemisel «ülekuumenemist». Kui pinge kruviti viimase piirini, suutis Urmas visata hea nalja, muutumata isiklikuks.
Tollaseid materjale sirvides leidsin Urmase spontaanselt kirja pandud hetkeanalüüsi meie kiriku olukorrast. Muu hulgas kirjutab ta: Ma suhtun üldiselt üsna kõhklevalt irisemisse meie vaimulikkonna kallal, kuna arvan, et saame need, keda väärime, ja valida on üksnes nende seast, kes on olemas, ning nad tulevad ühiskonnast, milles me kõik elame, mitte ideaalselt «pastoritemaalt».
Täna Urmasele mõeldes tundub mulle, et tema ise oli pärit just «pastoritemaalt».
Urmas Viilma,
peapiiskop

Esialgu oli tunne, nagu oleks müüripurustajaga kindlasse linnavalli suur auk tekitatud. Otsekui tugimüür oleks langenud.
Hingelises mõttes paljude jaoks see mõnda aega nii ka on.
Rahulikult palvetades ja mõtiskledes olukord selgineb. Kõik saab tähenduse. Urmas Petti on oma elu ja tööga müürile hoopis tugipiilareid lisanud.
Jumal annab ja võtab. Tal on oma mõõt ja üsna ootamatult kogub ta kõik hinnalise oma varalaekasse taas kokku. Võtab väärtusliku hoiule ja jagab siis, kui vaja, ning sinna, kuhu vaja.
Jumalale tänu Urmase eest.
Ants Tooming,
Tartu praostkonna praos

Urmas oli väravavaht või uksehoidja ehk õigemini uste avaja. Olid need siis uksed pühakirja, häässe kirjandusse, uusimatesse anekdootidesse või sooja vastuvõtmisse, tundesse, et oled ikka teretulnud – ükskõik kui tihti või harva su jalg üle kirikuläve astus. Uks oli avatud.
Olen veendunud, et niisama lihtsalt avas Peetrus talle ka taevavärava ning nüüd istub Urmas seal koos Jumalaga ja viskab muhedat nalja ning arutleb ilmaasjade üle – Jumalal on häid inimesi enda juureski vaja, vahel ainult meie arvates liiga vara.
Triin Käpp,
Tartu Ülikooli-Jaani koguduse abiõpetaja

 

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)