Esileht » Teated ja Kuulutused » Teated »

In memoriam Uno Taimla

27.01.2016 | | Rubriik: Teated

UnoIn memoriam
Uno Taimla
6.01.1935 – 23.01.2016

Ainult päev see lohutuseks mulle.
Sammuhaaval möödub elutee.
Isa taevas valvab kõige üle,
julgeks teeb see lapse südame. KLPR 334
23. jaanuaril lahkus meie seast pikaaegne Eesti Kurtide Ühingu aseesimees ning Eesti Vaegkuuljate Liidu looja ja kauaaegne esimees, kurtide ja vaegkuuljate hulgas legendaarse kuulsuse omandanud Uno Taimla.
1935. aasta kolmekuningapäeval Harjumaal Kose vallas sündinud Uno kaotas suure osa kuulmisest juba varases nooruses. See aga ei takistanud teda haridust omadamast ega töötamast. Kõik teiste poolt väljendatud kahtlused tema võimete ja võimaluste suhtes purustas Uno üsna sirgjooneliselt – ühe meele puudumine ei tähenda inimese kui terviku puudulikkust. Seda suhtumist püüdis Uno süstida ka kõigisse, kellega kokku puutus. Noori puuetega inimesi innustas ta õppima, taotlema maksimumi kõigi väliste tegurite kiuste. Et see tõepoolest võimalik oleks, selle eest võitles Uno kõigi tema käsutuses olnud vahenditega – kirjutas, kulutas ametiasutuste uksi, organiseeris kokkusaamisi, pidas loenguid ja vestlusringe ametnikele ja ühinguliikmetele. 2006 tunnustati Uno tegevust vaegkuuljate ja teiste puuetega inimeste eestseisjana Eesti Punase Risti IV klassi teenetemärgiga.
Südamelähedane oli talle ka kurtide ja vaegkuuljate vaimulik teenimine. Uno jaoks oli kristlaseks olemine niivõrd loomulik, et teda kurvastas südamest, kui talle öeldi, et vaegkuuljatel pole ju mõtet kirikusse minna – niikuinii midagi ei kuule ja aru ei saa. Ajal, kui enamuses kirikutes polnud veel korralikku võimendustki, organiseeris Uno koos kauaaegse sõbra ja võitluskaaslase Priit Rannutiga Eesti esimese induktsioonsilmuse paigaldamise Märjamaa kogudusemajja. Järgnesid jõulude ja ülestõusmispühade koosviibimised Märjamaal, kuhu tuli vaegkuuljaid bussitäite kaupa. Kahjuks katkesid need koosviibimised Priit Rannuti lahkumisega Märjamaalt.  Uno oli aga kindel, et ükskord on sellised silmused igas kirikus ja kogudusemajas.
Meie viimane kohtumine oli päris juhuslik. Uno teadis juba, et tema aeg hakkab otsa saama, kuid ei lasknud sel end häirida, rääkis hoopis pikalt ja laialt sellest, mida oleks vaja veel ära teha ja mida organiseerida. Kui lahkumisel lubasin tema eest palvetada, vastas ta: «Mina olen hoitud, palveta hoopis selle eest, et kõigil oleks oma nurgake kirikus. Meie Priiduga tegime, mis suutsime, edasine on teie teha.»
Rahulikku puhkust sulle Isa kodus, Uno!
Tiiu Hermat

Uno Taimla ärasaatmine on laupäeval, 30. jaanuaril kl 10.30 Nõmme Rahu kirikus.

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)