Esileht » Teated ja Kuulutused » Teated »

In memoriam Ülo Meriloo

10.05.2017 | | Rubriik: Teated

Ülo Meriloo_In memoriam
Ülo Meriloo
13.02.1926–28.04.2017

28. aprillil kutsus Jumal igavikku oma ustava sulase, Eesti Kirikute Nõukogu asutajaliikme Ülo Meriloo. Kuremäel, Pühtitsa kloostris, 16. veebruaril 1989. aastal loodi Eesti Kirikute Nõukogu, mille asutamisprotokollile andis teiste hulgas allkirja Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liidu vanempresbüter Ülo Meriloo.
Ülo Meriloo sündis 13. veebruaril 1926. a Järvamaal Lehtse vallas. Koolitee algas Läpi algkoolis ja lõppes ehitusinseneri diplomi omandamisega Tallinna Polütehnilises Instituudis. Üle 30 aasta töötas ta RPI Eesti Maaehitusprojektis projekti peainsenerina.
Usule tuli Ülo Meriloo 1940. aastal, ristiti 1944 ja ta õnnistati Tapa koguduse liikmeks.
1956–1960 õppis ta usuteaduslikel kursustel.
1971. aastal valiti Ülo Meriloo Oleviste koguduse vanemaks, kogudust sai ta pastorina teenida 46 aastat. 1979. aastal valiti Ülo Meriloo Eesti EKB Koguduste Liidu vanempresbüteri abiks ning aastatel 1985–1993 oli ta vanempresbüter.
Ülo Meriloo laulis meeskvartetis, Oleviste meeskooris, mandoliinikooris ja saatega segakooris.
Olav Pärnamets, Eesti Kirikute Nõukogu asutajaliige kirjutab: „Kui me täna küsime: „Miks oli venna Ülo Meriloo pikk elu nii õnnistatud?“ Ta oli õnnistatud, sest järgnes ustavalt Issanda kutsetele.
Esmakordsel kohtumisel oma Issandaga, kuulis ta kutset: „Järgi mind!“ Ta tõusis ja järgis Jeesust, vaatamata mitmes mõttes karmile ajale. Siis tuli Issand taas ja ütles: „Mine sinagi tööle minu viinamäele!“  Ja ta läks, riskides tolle aja tingimustes kaotada ka oma soliidne õpitud amet.
Ja siis tuli Issand taas ja ütles: „Hoia sulle antud Jumala karja olles karjale eeskujuks. Toida ja hoia mu lambaid!“ Ja Ülo Meriloo tegi, mis suutis, hoides Issanda omi.
Ning vaid mõned loetud päevad tagasi kuulis ta järjekordset Issanda kutset: „Taevas oli avatud uks ning sama hääl, mida olin kuulnud enesega rääkivat, ütles: „Tule siia üles.““
Ja Ülo Meriloo läks sinna – üles. Tema juurde, kes ütles: „Ma tulen ja võtan teid kaasa enese juurde, et teiegi oleksite seal, kus olen mina.“ Jh 14:3.
Ülo Meriloo elas Issandasse uskudes ja teisi usuteel julgustades.“
 Eesti Kirikute Nõukogu

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)