Esileht » Teated ja Kuulutused » Teated »

In memoriam Sirje Kiivit

10.12.2014 | | Rubriik: Teated

Sirje KiivitIn memoriam
Sirje Kiivit
15.04.1941–6.12.2014

Oh Jumal, uuri mind ja tunne ära mu süda!  Vaata, kas ma olen valuteel ja juhata mind igavesele teele!
(Ps 139:23–24)
«Räägi nagu lapsega,» ütleb Sirje, ulatades mulle pingutust nõudva käesirutusega tagasi oma matuse laululehe esimese väljatrüki. Ta kordab kõik uuesti üle: «Flööt peab kõlama kirikus ja kalmistul. Peielauas tuleb laulda Sibeliust ja Runnelit. Lalululehe viimasel lehel peab olema pilt õunast ja selle all Lutheri lause õunapuu istutamisest enne maailma lõppu.» Kõik on ette valmistatud ja korraldused jagatud. Sirje Kiivit ei jäta ka oma matust teiste planeerida.
Sellise korraldaja ja kõiketeadjana mäletavad teda paljud. Mõned kannatasid selle välja, teised ei suutnud ning ragistasid aeg-ajalt Sirjega päris korralikult. Siiski, Sirje Kiivit oli peapiiskopi prouana ja üheksa aastat peapiiskopi lesena omamoodi Raudne Leedi.
Ta oli esindusülesandeid täites daam, kes teadis, kuidas suhelda piiskoppide ja presidentidega, kuid oma südames igatses ta kõige enam tagasi spordilaagrisse. Seal võis ta dressid selga tõmmata ja joosta oma suusapoistega võidu ning öösel korraldada põnevaid ööhäireid. Saku võserikku viis ta kõik EELK kõrged külalised, piiskopid ja peaministrid uue rajatava laagrikeskuse parki ilupuid istutama. Tallu viis ta ka kõik oma tuttavad, endised pühapäevakooli ja spordikooli õpilased, sõbrad ja sugulased. Keegi ei pääsenud vähemalt ühe talgupäevata aastas.
Sirje oli kange naine, kes neelas oma elu jooksul nii mitmedki valusad pisarad ilma, et teised seda oleks näinud või teadnud. Ta oli ülimalt nõudlik, lausa piinlikkuseni perfektsionist millegi planeerimisel ja kavandamisel. Kui sündmus kätte jõudis, võis aga kavandatu hetkega muutuda üsna loominguliseks ning kõik pidid vaid imestama, kuidas Sirje jooksu pealt asjad ümber mängis.
Mõne aasta eest käis ta mõlema põlveliigese operatsioonil. Peagi pärast operatsiooni otsis ta välja suusad ja läks oma maja taha Pääsküla rabasse suusatama. Arst käskis lisaks kõndida, et kunstliigesed hakkaksid paremini tööle. Sirje pani kõrgete kontsadega kingad jalga ja kübara pähe ning tuli pühapäeval Toompea mäest jala üles Toomkirikusse. Kui ta kirikusse jõudis, olid tal silmanurkades valupisarad läbisegi võidusädemetega. «Ära tegin! Ja veel kõrgete kontsadega!» kõlas võidukas hüüe.
Ta armastas väga oma tütreid ja lapselapsi ning muretses nende käekäigu pärast. Kaksikute Kadri ja Mari ning noorema tütre Anna kohta ütles ta, et kahetseb kõige enam seda, et pole suutnud olla neile nii hea ema, kui oleks soovinud just siis, kui nad seda kõige enam vajasid. Tean, et tütred emaga päris nõus ei olnud, aga Sirje ei kannatanud vastuvaidlemist. Eriline side tekkis tal tütrepoeg Jaaniga, kelle eest ta sai hoolitseda tõelise vanaemana. Tal oli palju tuttavaid ja sõpru nii siin- kui sealpool Soome lahte.  Soome iseseisvuspäeva varahommikul ta ka suri.
Jään mäletama Sirjet suurepärase õpetaja ning kindlameelse, julge ja targa naisena, kes teadis oma missiooni ning täitis selle suurepäraselt.
Urmas Viilma,
Sirje üks suusapoistest

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)