Esileht » Teated ja Kuulutused » Teated »

In memoriam. RENÉ-ERICH TASMUTH

05.03.2008 | | Rubriik: Teated

RENÉ-ERICH TASMUTH
16. veebruar 1928 – 23. veebruar 2008
Ootamatult tabas meid teade René Tasmuthi surmast. Eriti valusalt EELK vaimulikkonna keskmist ja vanemat põlvkonda, kes tundis hästi lahkunud ametivenda kui huvitavat isiksust ja head kõnemeest. Ta ei kasutanud kantslis kunagi märkmeid, valmis kirjutatud jutlusest rääkimata. Tema elav esitluslaad haaras kuulajaid kaasa. Viimast korda võisime selles veenduda emeerituses olevate õpetajate ja organistide-koorijuhtide jõulupuul 6. detsembril Tallinna Jaani kiriku saalis. Kui peapiiskop pillas seal lause, et täna on Soome Vabariigi aastapäev, haaras René sellest kohe kinni. Ta palus sõna ja pidas ettevalmistamata suurepärase aastapäevakõne. Nii vana mehe puhul on selline võime üsna haruldane.
René Tasmuth sündis 16. veebruaril 1928 Tallinnas. Alghariduse omandas Tallinna I algkoolis ja lõpetas Tallinna II keskkooli 1946. aasta kevadel. Seejärel oli leeris Tallinna Kaarli koguduse I pihtkonnas. Samal sügisel astus ta Tartu ülikooli arstiteaduskonda, kus õppis kaks semestrit. Noormees oli juba algkoolis huvi tundnud usuasjade vastu, mis aastatega aina süvenes.
Pärast sõja lõppu hakkas teoloogilise hariduse andmist Eestis organiseerima õp mag Evald Saag. Sellest võimalusest haaras kinni ka René ja otsustas oma tuleviku siduda EELKga. Ta lahkus arstiteaduskonnast ja alustas 1947 õpinguid Usuteaduse Instituudis, mis esialgu tegutses Usuteaduse Kõrgema Katsekomisjoni tagasihoidliku nime all. Tagasihoidlik oli ka õppimisviis. Aluseks oli Tartu ülikooli usuteaduskonna õppekava ajast, kui teaduskond veel tegutses, kuid teadmised tuli omandada kirjanduse läbitöötamise teel iseseisvalt, muidugi õppejõu juhendamisel.
Kord kuus koguneti mõneks päevaks Tallinna loenguid kuulama, seminaritöid tegema ja õppejõududega konsulteerima. Kuna kursuste süsteem puudus, õppis igaüks vastavalt võimalusele ja saadaolevale kirjandusele. René alustas ajalooliste ainetega oma kodukoguduse õpetaja mag Lembit Tedderi juhendamisel, kelle käe all Tallinna Kaarli koguduses toimusid ka esimesed kokkupuuted tegeliku kirikutööga.
Kuna aastatel 1939–1946 oli EELK kaotanud enamiku oma õpetajatest, lubas riigivõim Nõukogude Eestis tegutseda ainult nendel kogudustel, kellel oli oma vaimulik, kas õpetaja või vähemalt jutlustaja. Seetõttu oldi sunnitud aseõpetajaks ordineerima juba üsna vähese teoloogilise pagasiga üliõpilasi, kui nad olid võimelised koguduse tegeliku tööga toime tulema.
Nii saadeti ka René Tasmuth õpetajaameti kandidaadina teenima Vändra kogudust 15. märtsist 1951. Aseõpetajaks ordineerimine toimus sama aasta 23. augustil koos kohustusega hakata hooldama ka Tori kogudust. 1. juunist 1956 määrati René Tasmuth praost Albert Roosvalti käsutusse teenima abiõpetajana Pärnu Eliisabeti kogudust. 1960. aastal lõpetas ta õpingud Usuteaduse Instituudis  ja sai õpetaja kutseõiguse. Pärnust vabastati René Tasmuth tervislikel põhjustel 1. juulist 1962 ja arvati ajutiselt reservi.
15. septembrist 1963 määrati ta Jõelähtme koguduse õpetajaks, kust ta 1. detsembrist 1966 taas tervislikel põhjustel vabastati. 1. jaanuarist 1967 määrati René Tasmuth õpetajaks Nõmme Rahu koguduse filiaalina Harku tänaval Hiiul tegutsevasse vennastekoguduse palvelasse, mis saigi tema elutööks. Ta oli aastaid ka Tallinna praostkonna mitteametlik vikaarõpetaja, keda pidevalt vajati asendajana kõigis pealinna kogudustes. Jäädes 31. märtsist 1992 ametlikult pensionile, jätkas ta ustavalt Jumala Sõna kuulutamist kuni viimase ajani.
Peapiiskop Jaan Kiivit sen laulatas René Tasmuthi ja Heljo Paenurme abielu 15. juulil 1954. Poeg Randar sündis 31. mail 1955.
René Tasmuthi kutsus Jumal igavikku 23. veebruaril 2008. Ta saadeti Tallinna Kaarli kirikust viimsele teekonnale 27. veebruaril ja maeti oma perekonna hauaplatsile Rahumäe kalmistul. Jeesuse tähendamissõnas ütleb isand: «Tubli, sa hea ja ustav sulane, sa oled olnud ustav pisku üle, ma panen su palju üle. Mine oma isanda rõõmupeole» (Mt 25:21).

Praost emer Esra Rahula

Tänage Isa, kes teid on teinud kõlblikuks osa saama pühade pärandist valguse riigis. (Kl 1:12)