In memoriam. Püha mees, kiriku- ja kellamees Ülo Jätsa kutsuti Koju!

Inimesi on mitmesuguseid. On silmapaistvaid ja vähemaid. On sooje ja kylmi ja jahedaid. Kahjuks napib neid, kelle ligiduses tunneme ennast turvaliselt ja hoituna. Kahjuks peab ka isand Ülost rääkima minevikus, sest tema siinsed sammud ja käigud on tehtud ja need polegi nii tähtsusetud ega väärtusetud. 
Ülo kuulus niisuguse maa soola hulka, keda leidub ja on puistat-peidet pea igasse Eestimaa kylla ja agulissegi. Temasuguseid otsivad üles asutuste juhatajad, omavalitsuste juhid, teadlased ja teised tipusolijad. Sageli on neil sääl «kõrgel» kylm ja kale, kuna polnud kedagi, kellele hinge puistata või lihtsalt koos vaikselt istuda ja vaadata kirsipuu varje. Koos Üloga võisid mitmed Järva-Jaani kogudust teeninud vaimulikudki tunda ennast turvaliselt ja kaitstuna. Mäletan tema lõgisevaid proteese, kui ta oli valmis vastu astuma kuradile endale – muidugi vastavalt vajadusele. Küll  tema sõbrad teavad, keda või mida mõtles Ülo «kuradi» all.
30. märtsil 1933. aastal Järva-Jaani alevi haigla sünnitusosakonnas selle ilma valgust näinuna saatis teda ikka taevase Isa käsi. Lapsepõlve helge mälestus saatis ja toitis teda kogu elu. Viimase sõja ajal – poisikesena – elas ta läbi hetki, kus oleks elugi kaotanud. Sellest hoidmisest kõneles ta sageli ja mitte ainult sõnades. Ta julges kalgil sovjeti-ajal kuuluda kirikusse ja mitte ainult. Õp Endel Metsa ajal 1970ndatel oli koguduse juhatuse liige. 1980ndate algul juba valiti ta juhatuse esimeheks. Seega paljuski on Järva-Jaani kogudus ja kirik tänu võlgu sellele tublile Päikese-poisile. Muusika oli Ülo elus aga üks kandvamaid ja südant täitvamaid nähtusi.
Laululaulmise julgusest tuntakse ära ustavaid hingi.  Juba väikese poisina aga ütles ta oma kodus pererahvale taburetilt jutlust – Ülo suur unistus oli saada kirikuõpetajaks. Unistus täitus aga veidi teisiti – temast sai laulu- ja pillimees. Kiriku- ja vallakooris laulmine oli samaväärne jumalateenistusega kirikus. Tuhanded esinemised valla puhkpilliorkestriga on ehk võrreldav tuhandete jutlustega, mida kantslitest kuulutatakse. Ülo oli aga ehk endalegi teadmata ise õpetajaks paljudele järva-jaanilastele.
Minule näiteks õpetas ta tänamise-filosoofiat. Tänulikkus on inimese inimeseksolemise esmane meelsus ja haritus.  Mäletan, enne oma Afgaani-missioonile minekut tohtisin olla Üloga tema toas vaikses palves, kus tänasime Elu-Jumalat koosveedet rõõmsalt kaunite hetkede eest. Ülo uinus viimsele unele muide samas majas, kus ta ilmale tuli. Seda maja vaatas ta alati rõõmsalt ja paitavalt ja see teda.  Suur kirikumees ja kodukoha patrioot on läinud!
Tema maise põrmu saatmine toimub 4. oktoobril kell 12 Järva-Jaani kirikus või pastoraadis, sest teadmata on, kas sealse kiriku põrandavahetus  veel inimesi kannab. Veelkord, isand Ülo, puhka rahus ja ehk minagi võin kunagi taevase kirsipuu varjus Sinu avalat-sooja naeratust taas aduda. Kaasa tundes Ülo õele Maiale ja tema perekonnale, Järva-Jaani kogudusele, õpetajale ja vallale.

Peeter Parts,
Järva-Jaani koguduse õpetaja aastatel 1987–1997