Esileht » Teated ja Kuulutused » Teated »

In memoriam Mare Palgi

05.11.2014 | | Rubriik: Teated

Palgi,MareIn memoriam
Mare Palgi
10.11.1973–3.11.2014

Õekesele!
3. novembri õhtul läks igavikuteele Kose koguduse õpetaja Mare Palgi.
Hingedeaeg on ilus. Sombused soojad pilved õnnistavate vihmavoogudega ja küünlad, mis annavad õhule elu. Me istusime Sinuga verandal ja pidin koju sõitma, aga ei suutnud, sest teadsin: see on viimane kord, kui oleme siin koos. Koos kõige sellega, millest on nii raske loobuda. «Ära mine, Sinu perekond on siin!» Jah, me kutsusime teineteist õekesteks. Veel enam. Minu poeg oli Sinu ristipoeg ja Sinu tütar on minu ristitütar. Nii jagatakse. Nii on see Jumala perekonnas, kui Sul on ühine Isa, kes annab kõik, mida vajame, isegi kui me ei mõista.
Kui palju me rääkisime Sinuga meie kirikust valu ja rõõmuga! Sa ütlesid: «Meie kirik on ilus, mida rohkem inimesed palvetavad, seda ilusamaks ta läheb», ja Sinu vaevatud silmades peegeldus rõõm, mu õeke. Rõõm elust. Rõõm igast Jumala kingitud päevast ja tunnist. Kui suudaks nii elada iga päev!
Viljandis toimunud Franciscuse konverentsil küsiti peapiiskopikandidaatidelt, mille pärast on neil häbi, mõeldes meie kirikule. Joel Luhamets vastas: «Meist ei paista välja, et Jumal on kõikvõimas; kui see välja ei paista, siis on häbi.» Sinust paistis see välja. Sinu silmad ei kahelnud, Sinu mõistus tõrkus, kuna lapsed ja mees ja ema ja õde ja kogudus ja kirik ning kõik need, keda armastame … Aga usus Sa ei kahelnud. Jumalas Sa ei kahelnud. Jumal on kõikvõimas.
Mäletan seda 2013. aasta jaanuarihommikut Toomemäel. Sa helistasid ja rääkisid oma haigusest. Ma kõndisin Kuradisillal edasi-tagasi, edasi-tagasi, edasi-tagasi ja küsisin, et ega ometi pahaloomuline. Sa vaikisid ja ütlesid: «Ma tõesti igatsen Jumala juurde, aga lapsed.»
Hakkasin valmistuma Sinu surmaks. On õnn, kui Jumal annab aega, et valmistuda surmaks, aga kohtusin hoopis teistsuguse surmaga. Ja ikkagi ei surnud lootus, et Sina elad. Ma ütlesin Sulle, et Sina pead elama, sest Jumal on kõikvõimas. Ja imedel polnud otsa ega äärt. Kõik päevad olid kingitus, neid oli rohkem kui määratud. Palved kandsid: Vilsandi hääletud lumeväljad ja jääminemise tormid andsid jõudu, Muhu saare tuulte rebitud tuulelohed andsid rõõmu, Viljandi folgi vihmas tantsitud tantsude mälestused tiivustasid, Võrumaa augustiöö soojad heinapallid hellitasid. Elu on ilus! Isegi kui pead surema. Seda enam.
Õeke, ma pole kelleski näinud nii suurt usku kui Sinus! Jumal on kõikvõimas. Ometi võttis ta Sinu, võib-olla just sellepärast võttis ta Sinu. Tal on Sind vaja. Ja meil on vaja Jumalat, kes võtab meilt parima. Issand olgu kiidetud igavesti!
Oh õeke!
Ikka rahmeldad,
Surm silme ees.
Pole mõtet?
On otsustatud meie eest.
Ja valgusel on valus.
On ilus.
Ei põgene ta eest.
Mis siis jääb?
Mis püsib?
Armastus?
Halastus?
Oh, ära küsi!
Jääb, mis jääma peab.
Jääb, mis püsib.
Jumala silmades.
Kui julged,
Siis küsi.
Kätlin Liimets

Tänage Isa, kes teid on teinud kõlblikuks osa saama pühade pärandist valguse riigis. (Kl 1:12)