Esileht » Teated ja Kuulutused » Teated »

In memoriam Kalju Kukk

20.06.2018 | | Rubriik: Teated

Kalju Kukk2In memoriam
Kalju Kukk
2.8.1943–13.6.2018

Kalju Kukk sündis 2. augustil 1943. aastal Pärnus. Vaimuliku kutsumuse sai ta kaasa juba kodust, kus isa oli vennastekoguduse jutlustaja, mistõttu meie kodu külastasid sageli pastorid ja ilmiklugejad. Kuigi Kaljul tekkis juba noorena tõsine soov õigeusu preestriks saada, alustas ta isa tungival soovil 1963. aastal siiski õpinguid usuteaduse instituudis. Sõbraliku ja suhtlemisalti inimesena leidis Kalju endale elu jooksul sõpru peaaegu igast konfessioonist.
1964. aastal läks ta 21aastasena jutlustajaks Paistu kogudusse olukorras, kus usuvastane kampaania oli ühiskonnas oma täistuure sisse saamas. Märgilise tähendusega kohaks, otsekui vaimulikuks oaasiks sai Kaljule tema teise koguduse, Mehikoorma teenimispiirkonda jäänud Piirissaar, mis uue Eesti Vabariigi tulles mõnda aega talle vabatahtlikuks pagenduspaigaks kujunes.
Kuigi Kalju oli väga hea Eesti kirikuloo tundjana, kellele professor Voldemar Ilja oli enda sõnul ühele vähestest võinud ilma hinnaalanduseta maximum sufficit välja kirjutada, jäi tal isikliku elu tagasilöökidest tingitud kibestumise ning sagedase kohavahetuse tõttu stuudium kahjuks lõpetamata.
Aseõpetaja ordinatsioonini jõudis Kalju 12. novembril 1974, millele järgnes lühiajaline teenimine Eestimaa teises servas, Sõrve sääre kogudustes Jämajas ja Ansekülas ning mujalgi Saaremaal. Kõige pikemat aega, üle kümne aasta töötas ta Puhja ja Rannu kogudustes.
1995. aastast elas Kalju Järvakandis, kuhu aasta hiljem ehitati oma kirik ning tekkis kogudus, mille teenimisel on tema abi võimatu üle hinnata. Tervise tõttu ametlikult reservis ja hiljem emerituuris olles töötas Kalju jõudumööda kuni lõpuni kaasa kõikjal, kus teda vajati. Peale Järvakandi enim Raplas, kus ta oli aastaid vennastekoguduse kuulutustöö elushoidja, samuti Toris, Vändras, Juurus ja mujal.
Kalju elus polnud midagi tähtsamat Jumala ja kaasinimeste teenimisest. Ta oli sulane, kes oma talente iialgi maha ei matnud, vaid oli alati ustav ja tänulik ka pisku üle.
Vend
Mihkel Kukk

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)