Esileht » Teated ja Kuulutused » Teated »

In memoriam Johannes Ülo Keskküla

05.01.2010 | | Rubriik: Teated

 IN MEMORIAM
Johannes Ülo Keskküla
(28.09.1952–16.12.2009)

See, mis sus tõelist, vabaneb valguses… (A. Üprus)

Liikudes pimedast ajast valguse suunas aega, mil kristlik kirik tähistab oma Lunastaja sündi, vapustas meid teade, et meie ajalikust maailmast on ootamatult lahkunud EAÕK ülempreester ja Tartumaa praost Johannes Ülo Keskküla.
Tegemist oli sügavalt uskliku mehega, kes, ületades konfessioonidevahelisi piire ja püüeldes tõelise oikumeenilise ühtsuse poole, oskas suhelda väga erineva taustaga ja igas vanuses inimestega, pakkudes oma abi ja toetust ka mitteusklikele. Johannese sellist oskust ei saa seletada ainuüksi tema psühholoogiharidusega, vaid alandliku sooviga olla kaasinimese jaoks olemas.
Isa Johannest iseloomustasid sõbralikkus, lahkus ja lõpmatu optimism, millega ta tihti suutis hallil pilvisel päeval sõna kõige otsesemas tähenduses päikese välja meelitada. Alatine naeratus tema näol ja humoorikas repliik vastuseks kurtmisele aitas ka pessimistlikult meelestatutel näha elu helgemat poolt. Meie aastatepikkuse tutvuse ajal ei kuulnud isa Johanneselt ühtegi halba sõna või negatiivset kommentaari, kritiseerimise asemel püüdis ta pigem mõista inimeste tegevuse tagamaid.
Hoolimata sellest, et isa Johannes pidi vahepeal hooldama seitset kogudust, jätkus tal alati koguduseliikmete suhtes osavõtlikkust, külastades kodus ja haiglas vanu/haigeid ning püüdes neile igakülgset tuge pakkuda. Viimastel aastatel oli tema hoole all ka Stockholmis elavate eestlaste õigeusu kogudus.
Tänu isa Johannese tegevusele pääsesid sulgemisest või tärkasid uuele elule paljud väiksemad õigeusu kogudused, näiteks Nõo, Lalsi ja Kavilda, samuti aitas ta taastada EAÕK staatuse järjepidevuse Konstantinoopoli patriarhaadi jurisdiktsiooni all. Vaimuliku ametile lisaks oli tal eri aegadel mitmeid muid töökohustusi, alates katlakütjast ja majandusjuhatajast kuni vanglakaplanini. Veel tegi ta koostööd represseeritute organisatsiooniga Memento, osales oikumeenilistel üritustel ja täiendas oma teoloogiaalaseid teadmisi EAÕK Püha Platoni Seminaris.
Kõige tähtsamaks tema elus jäi siiski olla armastav abikaasa ning hea isa oma suurele perele.
Öeldakse küll, et asendamatuid inimesi pole, aga ikka tundub, et selle suure hingega ning avatud südame ja avara mõtlemisega vaimuliku lahkumisega on tekkinud tühik. Teda tundnud inimeste hinge aga jääb lohutusena helisema tema helgus.
Jagades isa Johannese parandamatut optimismi, tahaks lõpetada pühakirjast pärit positiivse tõdemusega: «Kui me elame, siis elame Issandale, ja kui me sureme, siis sureme Issandale» (Rm 14:8). Uskudes ülestõusmise iidse tõotuse täitumist, ei jäta me temaga igaveseks hüvasti.
Sõbrad

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)