Esileht » Teated ja Kuulutused » Teated »

In memoriam Heino Kostabi

31.03.2021 | | Rubriik: Teated

In memoriam

Heino Kostabi

19.5.1933–22.3.2021

Tark Koguja ütleb: „Igale asjale on määratud aeg, ja aeg on igal tegevusel taeva all: aeg sündida ja aeg surra.“ Siia vahele jääb aeg elada. Heinol on olnud pikk, huvitav, viljakas ja tänuväärne elu. 

Lõpetanud Petseri Eesti keskkooli, asus ta õppima Eesti põllumajandusakadeemiasse, mille lõpetas kiitusega 1957. aastal. 1976. a lõpetas Leningradi põllumajandusinstituudi tehnikateaduste kandidaadi kraadiga. Elupõliseks töökohaks sai talle Veriora sovhoos, kus ta alustas insener-mehaanikuna ja lõpetas sovhoosi direktorina.

Tütar Marise mälestustes on isa olnud talle suur eeskuju, hea sõber ja tugi. Kui isa oli juba kõrges eas, olid neil ikka veel ühised tööd ja ettevõtmised. Talle olid headeks sõpradeks mesilased ja küllap kõik muugi nii aias kui laias looduses.

Heino juures väärib äramärkimist tema sügav inimlik tarkus, korrektsus, usaldatavus, aktiivsus, vitaalsus. Ikka alati oli tal hea ja õige sõna vajalikul momendil. Juba nooruses sai talle selgeks pillimäng ja ega ta enamasti unustanud akordionit kaasa võtta, kui oli teada, et pilli võib vaja minna – rõõmuks endale ja teistele. Ta on olnud oluline mitte ainult oma pere, töökaaslaste ja sõprade jaoks, vaid kogu eesti rahvale. 1990. a 20. augustil oli temas julgust hääletada Eesti iseseisvuse poolt. See Ülemnõukogu otsus lõi eelduse vabaduse rahumeelseks saavutamiseks ja asjade korrastamiseks de jure. Seda on tunnustatud Riigivapi IV klassi teenetemärgi ja III klassi teenetemärgiga.

Petseri jäi Heinole südamelähedaseks kogu eluks. Ta osales aktiivselt EELK Petseri koguduse nõukogus ja juhatuses. Tema peale võis alati loota. Tema südamesse oli antud tarkus, et elu ja võimalused on suuremad ja laiemad kui kõik maine. Tema usaldus, lootus, tänumeel ja tarkus oli Jumalas.

Laululehele on ta ise kirjutanud „Ärgem rääkigem kurbadena, et ta on surnud, rääkigem tänulikena, et ta on elanud!“ Seal Jumala juures elavad Jumala lapsed läbi igaviku.

Andres Mäevere

Järelikult ei ole te nüüd enam võõrad ja majalised, vaid pühade kaaskodanikud ja Jumala kodakondsed. (Ef 2:19)