Esileht » Teated ja Kuulutused » Teated »

In memoriam Esra Rahula

05.06.2013 | | Rubriik: Teated

Esra RahulaIn Memoriam
Esra Rahula

29. mai öösel kutsus Issand ajast igavikku hea ja ustava sulase, EELK vanima vaimuliku praost emeeritus Esra Rahula.
Ta sündis 27. veebruaril 1926 Rapla vallas Arankülas Reinumardi talus oma vanemate viimase, kolmanda lapsena. Kaks vanemat venda olid surnud juba enne Esra sündi. Isa Jüri oli vennastekoguduse jutlustaja ning kodus peeti regulaarselt palvetunde. Ka Esra osales noorena aktiivselt Rapla palvemaja laulu- ja mängukoori tegevuses.
Pärast keskkooli lõpetamist hõbemedaliga 1945. aastal viis ta paberid Tallinna polütehnilise instituudi majandusteaduskonda, kuid alustas õige pea teoloogiaõpingutega vastloodud usuteaduse instituudis.
Aktiivne kirikutöö algas Rahulal juba 1948. aastal jutlustajana õpetaja Lembit Tedderi käe all Juuru koguduses. Aasta hiljem läks ta iseseisvale tööpõllule Pilistverre, kuhu jäi kaheksaks aastaks. Aseõpetajaks ordineeriti Esra Rahula koos kuue kaasvõitlejaga peapiiskop Jaan Kiivit sen poolt Tallinna toomkirikus 14. detsembril 1949. Aastatel 1957–60 oli ta Torma ja Mustvee koguduse õpetaja, seejärel tehti talle ettepanek asuda teenima Kuressaare ja Kaarma kogudust, lisandusid Saarte praosti ülesanded.
Saaremaal mõtles Rahula olla vähemalt kümmekond aastat, kuid juba 1962. a sügisel leidis ta end kodukoguduses Raplas. Eelmise õpetaja Evald Saagi sunnitud lahkumine oli põhjustanud suures koguduses käärimist ning sinna vajati tugevat ja rahvale vastuvõetavat karjast. Oma kindlameelsusega suutis Rahula väärikalt vastu seista just 1960ndatel aastatel haripunkti saavutanud võimude kirikuvastasele hoiakule. Iialgi ei läinud ta kantslisse korralikult ette valmistamata, ka koguduse asjaajamises oli Rahula korrektsuse etalon.
Kuni 1981. aastani, mil praostkondade piiride korrigeerimisega liideti Rapla ja Järvakandi kogudus taas Lääne-Harju praostkonnaga, oli Esra Rahula Ida-Harju praost. Aastatel 1978–1987 oli ta konsistooriumi assessor ja selle presiidiumi liige, mis tõi kaasa üldkiriklikke lisakohustusi ja peapiiskop Edgar Hargi sagedast asendamist. 15. novembrist 1991 jäi Rahula emerituuri, olles Rapla kogudust teeninud 29 aastat.
Raplas tegi Esra Rahula oma elutöö, mida jäädakse kaua meenutama. Otsekui krooniks sellele olid paar viimast tööaastat, kus tal tuli ristida kaugelt üle tuhande ja konfirmeerida ligi üheksasada inimest. Rahula sirgeselgsust näitab seegi, kuidas ta, viidates ülisuurele töökoormusele koguduses ja saamata abitööjõudu kirikuvalitsuselt, põhjendas oma lahkumist kogudusetöölt 65 aasta vanuses, mil reeglina veel pensionile ei jäädud: «Tundsin, et sel kombel enam edasi minna ei tohi, sest see tähendaks teha praaki. Mina aga olin harjunud korralikult tööd tegema.»
Jumal aga kinkis Esra Rahulale veel pika ja sisuka pensionipõlve. Valmisid noorematele vaimulikele mõeldud pühapäevaste jutlusetekstide seletused 40 vihikus – kokku ligi 3800 lehekülge.
Ühena esimestest pälvis Esra Rahula 1998. aastal kodanikupäeva aumärgi. Aasta hiljem valiti ta Rapla linna aukodanikuks. 2001. aastal anti talle Rapla kihelkonna auhind, Maarja-Magdaleena pronkskuju ja 2006. aastal Valgetähe IV klassi orden. EELK on tunnustanud oma väärikat töötegijat Teeneteristi II klassi ordeni ja elutöö preemiaga.
Hoopis olulisemaks pidas Rahula aga seda, millise hinnangu saab ta kord oma tõeliselt tööandjalt. Kui ma kaks aastat tagasi Esralt tema 85. sünnipäeva eel küsisin, kas ta on kibestunud selle pärast, et tema aktiivne tööperiood vaimulikuna jäi ainult nõukogude aega, vastas ta: «Kui Peremees saadab sulase välja, siis sulane ei küsi, miks, millal ja millisele põllule ta läheb. Ta teeb vaid seda, mis tal on kästud!»
Esra Rahulat jäävad leinama abikaasa Saima, pojad Tõnu ja Rein peredega, 5 lapselast ja 10 lapselapselast, kellest viimane sündis alles kolm päeva enne vanavanaisa lahkumist.
Mihkel Kukk

Tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb! (Lk 21:28)