In memoriam Enn Soosaar

Enn Soosaar
13.02.1937 – 10.02.2010

Literaat, tõlkija ja arvamusliider Enn Soosaar elas oma elu kristlasena. Eesti Kirikusse ei jõudnud tema sõna küll väga sageli, aga ta kuulus lehe püsitellijate perre, sest soovis kursis olla kirikus toimuvaga.
Enn Soosaar sündis vaimuliku pojana; pere elas Hageris ja Tallinnas. Ränk mootorrattaavarii abituuriumi ajal jättis ta 17aastaselt ratastooli. 1964. aastal lõpetas Tartu Ülikooli ajaloo-keeleteaduskonna inglise filoloogina saades laiemale üldsusele tuntuks tänu mahukale tõlketööle. Ta on vahendanud eesti keelde üle neljakümne ilukirjandusteose, peamiselt 20. sajandi Ameerika autoritelt.
Enn Soosaar on silma paistnud poliitiliste ning ühiskonnakriitiliste seisukohavõttudega, mida ta on läbi erinevate meediakanalite avalikkuseni toonud.
Eakaaslasest sõber, emeriitõpetaja Toomas Paul kirjutab: «See oli tal küll geenides ning kodusest kasvatusest: mida teed, seda tee maksimaalse täiuslikkusega. Uuel ajal, kui ta tõlkimise asemel pühendus poliitikale, olid tema esseed ja kolumnid niisama kõrgel professionaalsel ja vaimsel tasemel nagu kõik ta tõlketööd. Ennu latt oli väga kõrgel ning ta ületas selle alati.» (Toomas Pauli meenutusi Enn Soosaarest saab lugeda järgmises Eesti Kirikus.)  
Viimast korda vahendas Eesti Kirik oma veergudel 30. septembril Enn Soosaare mõtteid Tallinna Peeteli kirikus toimuvalt diakooniateemaliselt teaduskonverentsilt, kus ta kõneles põlvkondade sidususest.  Enn Soosaar on rõhutanud oma isa suurt mõju ja eeskuju enda kujunemisele. Tema mälestusi isast, praost magister Albert Soosaarest said kõigepealt, veel enne raamatute ilmumist, lugeda Eesti Kiriku lugejad juba 2006. aasta sügisel.
Enn Soosaar oli ustav koguduseliige Tallinna Jaani kirikus, mille õpetaja ta isa oli aastatel 1967–1985. Tänane koguduse vaimulik Jaan Tammsalu kinnitab, et Enn Soosaar käis ikka armulaual ja vanemaid mälestamas.
Enn Soosaar sai 1990. a kirjanduse aastapreemia ja 1997. a riikliku kultuuripreemia; 1997. a Riigivapi IV klassi teenetemärgi ja 2004. a Valgetähe III klassi teenetemärgi.
Enn Soosaar näis ette teadvat, et siin ilma aeg hakkab ümber saama. Nii arvab vähemalt emeriitõpetaja Jüri Raudsepp, kes tundis lahkunut terve elu ja kelle osaks sai olla Enn Soosaare viimane hingehoidja Põhja-Eesti Regionaalhaiglas ja Keila haiglas. «Ta soovis meieisapalvet, psalmi «surmavarju orus» ja kiriku jumalateenistuse lõpu  õnnistust. Ta soovid said täidetud ja nägin, kuidas  igapäevased psalmide lugemised ning üheskoos palvetamised tema haiglas olemist kergendasid. Sõnad «surmavarju orus» on pärit 23. psalmist, millest oletasin tema äratundmist peatsest lahkumisest,» rääkis  Raudsepp Eesti Kirikule.
                      Ka kui ma kõnniksin surmavarju orus,
                        ei karda ma kurja,
                        sest sina oled minuga;
                        su kepp ja su sau,
                       need trööstivad mind! (Ps 23:4)

EESTI KIRIK