Esileht » Uudis » Esileht »

In memoriam

27.05.2009 | | Rubriik: Esileht

Laine Villenthal 2. juunil 2007. a Tartus Jaani kiriku ees pärast EELK 90. aastapäeva jumalateenistust. Äsja oli peapiiskop Andres Põder andnud talle EELK Teeneteristi III järgu ordeni. Foto: Sirje Semm

Sina juhid minu elu
Nüüd enam ma surma ei karda,
mu mullane hoone võib minna.
Hing aukuues Jumala linna
uut elamut otsima läeb.
            Laine Villenthal

Emeriitõpetaja Laine Villenthal suri 23. mai hommikul 86 aasta vanuses.
Elu on Jumalast meie kätesse antud ime – kordumatu ja erakordne. Seda on olnud ka Laine Villenthali elu. Teenekas jumalasulane, luuletaja-kirjanik, ustav teekaaslane oma lähedastele, töökaaslastele ja sõpradele, südamlik, tagasihoidlik, alati hooliv. Mälestusmõtted temast on kui tähekiir, mis sõbralikult ja julgustavalt jääb saatma meid jätkuval teel.
Esimest korda nägi maailm Laine-Reseda Villenthali ja tema omakorda maailma 29. juunil 1922. a Läänemaal Ellamaa külas Saapa talus. Sünnikodu jäi talle alati armsaks, oma laulegi pühendas ta talle.
Kuigi olud talus olid kitsad, vaatas Laine ilma suurte säravate silmadega ja küllap oli silmis nii mõnigi unistus, millel polnud määratud täituda. Kuid ühele unistustest, tema jaoks kõige tähtsamale – teenida Jumalat ja pühendada oma elu kirikule –, oli antud Jumala poolt eriline hoidmine ja juhtimine.
Gümnaasiumi küpsustunnistus käes, oli ta kindel soov õppida usuteadust. 1940. a suleti aga Tartu ülikooli usuteaduskond. Nii tuli tal hoopiski alustada iseseisvat elu kooliõpetaja ametis ning olla seejärel lasteaiakasvataja. Kuid Jumala kutse ja igatsus helises temas edasi. Aegu ja olusid trotsides astus ta 1951. a EELK Usuteaduse Kõrgemasse Katsekomisjoni. 1964, kui ta oma õpingud lõpetas, oli sellest saanud Usuteaduse Instituut. 
1954 kutsus õpetaja Ago Viljari teda Misso abikiriku jutlustajaks. 1964 määrati Laine Pindi koguduse jutlustajaks ja ordineeriti Eesti esimese naispastorina 16. novembril 1967 Tallinna Toomkirikus Pindi koguduse õpetajaks. Selle kogudusega seotuks jäi ta ligi 40 aastaks. Aastatel 1984–2003 teenis ta ka Petseri kogudust hooldajaõpetajana.
Laine astus teele, mis oli kutsuv ja imeline, aga mõnigi kord ka raske ja okkaline. Kuid ta käis seda läbi kogu oma elu suure julgusega. Ta teadis, et pole üksi, et käib oma teed koos Jumalaga, Tema väes, tarkuses ja juhtimises. Nõnda sagedasti kuulsin Lainet raskete otsuste juures ja keerulistes olukordades ütlemas: «Anname oma asjad Jumala kätte, kuulame, mis Tema ütleb, ja laseme Temal toimida.»
Kui minult küsitaks: aga ikkagi, kuis siis nii – naine ja pastor?, siis võin ma vastata, et oma tubliduse, kohusetruuduse ja tööle pühendumisega andis ta silmad ette vaata et kolmele nõdremale meesvaimulikule kokku. Tema peale võis kindlalt loota ja teada, et see, mis on lubatud, saab ka tehtud.
Temaga koos oli minulgi julge astuda esimest korda Võru koguduse rahva ette. Töid ja tegemisi oli tal palju ja aega napilt. Tema vastuvõtt oli alati südamlik ja pigemini tahtis ta rääkida headest asjadest kui kellestki halba. Ta oli ikka rõõmsameelne ja positiivne. 
Arvepidamises oli ta äärmiselt täpne. Laine oli helde ja kokkuhoidlik. Nii praostkonna ühistel üritustel kui ka teda eraviisiliselt külastades saime alati kuningliku vastuvõtu osaliseks – Laine toitis nii hea toidu kui lahke sõnaga.
Väga oluline oli Laine jaoks oma vanemate, vendade-õdede, nende laste ja teiste lähedaste eest hoolitsemine. Ta kahetses vaid, et ei suutnud rohkem anda. Tema eestvõtmisel toimusid Nissis, kus ta oma elu viimastel aastatel elas, kahe suguvõsa kokkutulekud. Tema hoidis suguvõsa ühtekuuluvust ja head vaimu.
Veel vanemas eas õppis Laine selgeks kangakudumise. Valmis pikk uhke ristidega kaunistatud põrandariie kiriku pearuumi ja vaip altari põrandale kirjaga: «Võta kingad jalast, sest paik, kus sa seisad, on püha!»
Juba varases nooruses oli temas tugev kirjanduslik huvi. Esimesed luuletused valmisid Haapsalu gümnaasiumi päevil. 2002. a avaldas ta oma luulekogu «Kimp luuletusi», 2006 mälestusraamatu «Sina juhid minu elu». Laine luuletustes räägib meiega tema südame hääl, tema mälestusraamatu pealkiri võiks olla motoks meile paljudele.
Soov muuta inimest paremaks nii koguduses kui kogu ühiskonnas, vältida ebaõiglust ja ülekohut oli selgelt temas tunda. Ta nägi selleks vaid ühte võimalust – juhtida inimest Jumala juurde. Lasva valla rahvas valis Laine kolmel korral volikogu liikmeks. 2004. a sai Laine presidendilt Eesti Punase Risti II klassi teenetemärgi ja 2007. a kirikult EELK Teeneteristi III järgu ordeni.
Võrumaal kuulub Lainele eriliselt Misso rahva, Lasva valla, Pindi ja Võru koguduse tänu kauaaegse ja ustava teenimise eest, samuti meenutavad teda hea ja armastava sõnaga Petseri koguduse inimesed.  
Pindist lahkumine ei olnud Lainele kerge. Ühelt poolt tundis temagi, et aastad ja tervis räägivad puhkama jäämise vajadusest, teisalt aga oli tunda, et tal oli kahju lahkuda ja soov ikka veel jätkata. Ta jätkaski ju tegelikult veel 11 aastat pärast 70aastaseks saamist. Ja jätkas veel edasi Nissi koguduse õpetajat abistades ning asendades ja sealset vennastekogudust teenides, kuni alles päris tema kätte antud aja lõpus haigus seda enam ei lubanud.
Inimlikult kurbadena tohime me samas trööstituina teada, et Jumalal on head mõtted meiega nii elus kui ka surmas. Laine jaoks on täitunud apostel Pauluse igatsus (Fl 1:23): «Ma himustan siit lahkuda ja olla Kristusega, sest see on väga palju parem.» Juhib Tema teda ju sealgi, igaviku teedel, oma kirkuses, halastavas armus ja väes.

Andres Mäevere,
Võru koguduse õpetaja

Laine eest Jumalat tänades
Mõnikord tundub, et viimased ajad on määravad – neist räägitakse palju, sest mälestused on värsked. Nooremad oskavadki vist ainult sellest rääkida – muu kogemus on kauge või puudub. Olen isegi ses kinni. Aga ometi on olnud nii palju, isegi liiga palju, et kohe teada… ja see kõik avaneb veel pikkamööda, su enese küpsedes ja silmade avanedes.
Eelmisel pühapäeval nägin Lainet üle pika aja ja viimast korda. Esimest korda kohtusime Laine enda määratluse järgi veidi enne tema rauga­iga – justkui lootusetult hilja. Ometi ei olnud ajal ja eal tähtsust, jäime suhtlema ja aeg-ajalt kirjutama. Laine alustas – sain ülimalt korrektseid kirju, kus adressaadi tiitlid muutusid vastavalt minu sooritustele ülikoolis või valimistulemustele praostkonnas. Laine jaoks oli see selgemast selgem, mina tundsin end nagu kingapaeltegi vääritu siduja. Meenutan nüüd koos oldud aegu, mida sai ikkagi lõpuks vähe, kuid ääretult tihedaid.
Mõned hetked konverentsidel, koosolekutel, tema kodus mõne sündmuse järel. Aga nende järgi tean, kuidas ta teraselt kuulas, vaatas ja jälgis ning siis nagu piitsaga nähvas – õigel kohal, tabavalt, otsustavalt ja julgelt. Tean, kuidas ta mõtles ja end ausalt väljendas; tean, kuidas seisis õigluse ja õiguse eest; oskas olla leplik ja kannatlik.
Vaatan Laine kirju ja naer tuleb peale: «Ootan sind ja kõiki, keda kaasa kutsud siia… Mida varem tulete ja mida hiljem lähete, seda parem. Mis siin toimub, seda otsusta palun ise.» Loen edasi ning ta ütleb surmtõsiselt ja õpetlikult: «Tänuks Jumalale pean ütlema, et kui meie suudame teha, mis meie kohus on, ei jäta Jumal meid Tema õnnistusest ilma.»
Tean ka, mis tegi ta südamepõhjani rõõmsaks ja vabaks – see oli vaimulikuks ordineerimine. Ta kirjutab: «Imestan, mis on toimunud viimasel sajandil. See oleks nagu eile olnud, kui tahtsin väga hakata teoloogiat õppima, aga ei julgenud seda kellelegi rääkida. Ammuks seegi oli, kui seisin jutlustajana meestehulga keskel ja ordinatsioon oli mõeldamatu sündmus… Mis tuleks küll selle tänuks anda?» Usun, et tema tänu kogutakse veel kaua korvidega mitmelt põllult.
Ma ei tundnud noort Lainet, jutlustajat või koguduseõpetajat Villenthali. Tundsin Lainet nii, nagu ta lõpuks oli – vaba teenijavaimu, kes ei unustanud hetkekski Jumalat ega kirikut-kogudust. Teadsin, et olen nagu tema koguduses, tema teenimise all, sest ta töö ulatus üle aja ja üle paljude muude piiride. Laine sai öelda terve oma eluga rohkem kui mõni teine. Ta jaksas lakkamatult tänada ja andis võib-olla enesegi teadmata edasi midagi sellist, mida peame märkama, koguma ja kinkima ka meie.

Tänumeeles Lainet Jumala ette kandes
Hedi Vilumaa,
Ühenduse Naised Teoloogias nimel

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)