Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon minevikust »

In memoriam

12.05.2006 | | Rubriik: Persoon minevikust

ALEKSANDER LUHAMETS

18.3.1918–5.5.2006
Aleksander Luhamets

Aleksandri maine elurännak lõppes 5. mai hommikul kell 8.45 Võru haiglas. Alel (nagu teda kutsuti) oli kaks sünnipäeva. Lähedased ja sõbrad teadsid, et õigeks sünniajaks peab ta 18. märtsi 1918. Riigivõimude poolt segi aetud passi andmetel oli ta sündinud 18. augustil 1917. a.

Ta sündis 11-lapselise pere kuuenda lapsena. Lapsepõlv möödus Võrumaal Laitsnas. 1930ndate aastate vennastekoguduse usulises ärkamises sai Aleksander kutse jumalasõna kuulutuse tööle. See sai tema eluks. Kui tema kodukoha usuvennad uue palvemaja ehituseks kohta valisid, siis paljude krundipakkujate vahel heidetud liisk langes Aleksandri kodutalu maale.

Seal hakkas ta oma isa kõrval palvetundides käima. Õppis viiulit ja kandlemängu ning juhatas palvemajas meeskoori. Kui keerulised sõja-aastad möödusid, tuli Aleksander tööotsijana Antslasse, leides tööd raudteel.

Alates 15. oktoobrist 1944 on ta olnud Antsla elanik. 1945. aastast määrati ta Antsla vennastekoguduse vanemaks. Kui 1948. a vennastekoguduse tegevus keelustati, andis Jumal töö jätkamiseks Antslas lahenduse: Antsla kuulutuspunktist sai Urvaste koguduse filiaal. Nii jätkus aktiivne töö Antsla palvemajas Aleksandri juhtimisel. Palvemajas käis koos palju inimesi, nii et pühapäeval peeti kaks palvetundi. Aleksandri juhatusel tegutses laulukoor. Aleksander oli väga musikaalne inimene. Ta mängis ise palvetunnis harmooniumi ja jutlustas.

1958. a sooritas ta köstrieksamid. Organist-koorijuhina on ta teeninud eri aegadel Roosa, Võru ja Rõuge kogudust. 1968. a lõpetas Antsla keskkooli, 1987. a sooritas diakonõpetaja eksami ja ta määrati Urvaste koguduse abiõpetajaks. 1991. a oli ta mõnda aega ka Rõuge koguduse õpetaja.

1995. a anti Aleksandrile teenete eest õpetaja ametirist ja ta määrati Urvaste koguduse õpetajaks, kust ta arvati emerituuri 15. juunil 2001. a.

23. septembril 1945. a laulatas Rõuge õpetaja Aleksandri ja Meeta abielu. Perre sündisid kaks last: Evi ja Joel. Joelist on saanud isa töö jätkaja ja selle üle tundis Ale väga head meelt. 1956. a vana-aastaõhtul kolis Aleksander koos perega enda ehitatud majja Antsla linna serval. Koos abikaasaga tegid nad rätsepatööd.

Aleksander on olnud meile Võru praostkonnas ustavuse, kohusetruuduse ja Jumala teenimise suur eeskuju. Alati sõbralik, südamlik, osavõtlik sinu probleemides, valmis aitama. Küllap andis talle need võimed ja selle väe tema enda lähedus Jumalaga. Jumalaga kõige lähedasemalt koos olla saame palves ja küllap just seetõttu oli palvel tema jaoks eriline ja suur tähendus. Tema eluks oli Jumala Sõna – evangeeliumi, s.o rõõmusõnumi kuulutamine selles sagedasti kurvastatud maailmas.

Sinna igavikku,  taevase rahu valguse ja rõõmu kuningriiki saadame teda endi südame mõtetes ja palvetes. Jumala pühadesse ja armurikastesse kätesse usaldame tema. Seal ootab teda kohtumine oma Õnnistegijaga, paljude lähedaste ja armsatega, juba varem teele läinud heade sõprade ja kaastöölistega. Nõnda on Jumal pannud rõõmu ka surmasse.

Sõbrad ja kaasteenijad Võru praostkonnast

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)