Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon minevikust »

In memoriam

06.08.2008 | | Rubriik: Persoon minevikust

Jüri on teinud midagi rohkemat kui keegi meist
Kas te teate, et Jüril ei olnud Eesti kodakondsust ja ta sai selle palju hiljem, ma ei mäleta täpselt, millal, kuid Eesti Kongressis oli ta nende hulgas, kes olid valitud ilma kodakondsuseta. Kes aga meist asutas Eesti lipu muuseumi? Seda tegi Jüri. Kes meist austas väärikalt Jakob Hurda mälestust? Seda tegi Jüri. See ilma kodakondsuseta mees. Milline Eesti patrioot ta oli!
Kuigi ta põrkas bürokraatia vastu ja sai vahel väga haiget. Aga temas ei olnud solvumist ega kibestumist. Tal polnud selleks aega. Ta ainult tegutses ega küsinud kunagi, kes teine oleks teinud seda või teist. Tal oli kiire, nagu oleks ta aimanud oma elu lühikest kestust. Ta tegi sellepärast, et teistel läks liiga palju aega asutamiseks, arutamiseks ja kõnede pidamiseks ning kõigele vaatamata jäi mõnigi kord tegu hoopis tegemata.
Tema aga tajus, mis on kõige olulisem. Seda ei tulnud talle ette ütelda. Ja kui palju pani ta ennast ja endast sellesse, seda ei tea päris täpselt keegi.
Ta igatses oma päris kodu. Aga seda ta ei saanud siin maa peal. Ta unistas, ent tal oli nii palju teha koguduse ja kiriku heaks, et unistuseks see jäigi. Meie viimases telefonikõnes ta nimetas, et tahaks saada viimaks ka oma kodu, kus vanaduspäevil olla. Kuid ta läks Issanda palge ette sulasena, kes oli olnud pisku üle ustav ja keda kutsuti nagu künnivaolt.
Tal ei olnud paljude poolt ihaldatud ilusat elu, aga ta on elanud kõige ilusama elu. Selle elu väärtust hinnatakse kõige õiglasemalt Issanda palge ees.
Kuid olen mõtelnud veel selle üle ja imetlen Jumala tegu ning teed. Temaga samas lastekodus kasvas üles ka Vigala Sass. Milline ime, millist teed läks Jüri! Ta oli täiesti andunud Jumala laps, kuigi ka temas on olnud midagi väga mõistatuslikku. Jüri on olnud suurmees meie kirikus. Ehk tuleks mõndagi ümber hinnata suhtumises temasse.
Issand õnnistagu tema mälestust meie jaoks!
Suure lugupidamisega
Eenok Haamer

Mehest, kes oli kui võõras ses maailmas
Olnud osaline Jüri Stepanovi ärasaatmisel ja matusel Otepääl ning kuulnud (osalt ka mitte kuulnud) sõnumeid Jürkast (usun, ta ei pahanda, et teda nii familiaarselt nimetan), sai ja jäi pakitsema midagi temast – läinust –, mida oleks ehk koguni patt jätta enda teada. Sestap tahan jagada seda teiega.
Jüri oli kummaline mees. Teist sellist meie kirikus ei olnud. Ega saa ilmselt kunagi olema. Meenutab muide veidi ekstsentrilisuses oma nimekaimu Bärgi. Mõtetega mängides: kui kunagi korraldataks EELK «missivõistlusi» või otsitaks staare, siis Jürka oleks küllap viimaste seast, keda sellele konkursile esitataks.
No tema küll ei sobi EELK käilakujuks. Oma püknilises kogus ja lihtsa(meelse)s olekus oli ta pigem EELK Švejk. Veidi kentsakas. Tegelane, kellega ei saanud pahandada. Omamoodi puutumatu. Narr kuningakojas. Ja äärmiselt petlik oma välises lihtsakoelisuses.
Jürka nägi sügavamale kui enamik meist. Märkas tähenduslikke pisidetaile infomüra ookeanis. Ta pani mingite märkide järgi hoobilt kokku oma pildi, oma arusaama toimuvast. Jüri oli oma sõnadega ja järeldustega etteennustamatu. Kardetav nagu nõid. Natuke ebamugav tegelane, kes ei aktsepteerinud üldkäibivaid suhtlusreegleid ja tuli sulle lähemale kui muidu eestlasele omane reserveeritud distants lubaks. Küllap selle pärast võidi teda isegi vältida.
Ja samas otsiti teda üles ning käidi nõu küsimas. Jüri oli prohvet. Ja käitus ka prohvetina, tallates oma üksildasi radu. Ta teadis pikalt ette NSV Liidu lagunemist ja Eesti iseseisvumist. Ta nimetas seda aega Eesti kuldajaks, mis paraku jääb üpris üürikeseks enne uue ikke alla minekut. See ei olnud juhus, et Jürka teenida sai Otepää kirik ja kogudus – sinimustvalge häll. Ta teadis mõndagi varjatut, millest murdosa pudenes kummaliste sõnadena temast välja.
Jüri suurusest annab aimu tõsiasi, et ta ei kasutanud kunagi kurjasti seda informatsiooni, mida valdas. Ta pidas suu, jättes kõik (halva) enda teada. Ja usaldas Jumalat, andes kohtumõistmise Tema kätte. Ta pidas vastu kiusatustele, mis paljudele meist ei oleks jõukohased.
Jürkas oli agape’t, mis oli suurem kui tema teadmised ja tarkus. Mis hoidis teda eksimast, vähemalt kõige olulisemates asjades. (Muidugi oli ta samas ekslik ja patune inimene – kes meist ei oleks? –, kuid see ei ole enam meie, «torulukkseppade» ja «koristajate» asi, vaid kuulub Tohtri pädevusse.) Seesinane agape on haruldus, mida ei hangita ühestki teoloogilisest õppeasutusest ja mille kõrval kahvatub suurimgi inimlik tarkus.
Eesti riik ja kirik on andnud Jürile aumärke. (2003. a anti Jüri Stepanovile kodanikupäeva aumärk, 2006. a Riigivapi III klassi teenetemärk, mis on hinnaline kingitus kodanikukohuse silmapaistvalt hea täitmise eest – toim.) See on õiglane tunnustus. Ometi on need maised ordenid-medalid kui papist «kuldaurahad» selle taevase anni kõrval, mille kavaleriks Jüri oli arvatud.
Eelnevaga võinuks lõpetada, kuid Jüri muudab imeharulduseks veel üks tõik, mille teadmine ei pruugi veel teadvusesse jõuda. Tema lastekodu tausta, seda tüma hüppepakku, millest tõukus ja tõusis Jüri elu lennukaar, ei saa paremalgi tahtmisel süvitsi aduda need, kelle jaoks lastekodu jääb lihtsalt mõiste tasandile paljude teiste seas.
On kurb ja fataalne tõsiasi, et lastekodulastest ei saa pea kunagi Tegijaid. Või kui, siis kuritegelikus maailmas. «Normaalsete» inimeste maailmas kipuvad orvu minevikuga ligimesed jääma madala profiiliga seinaäärseteks tegelasteks. Mitte et nad halvemad oleks, vaid mõrase hingega kelluke ei saa iial helisema nii puhtalt kui terve. Viimane on aga võimalik üksnes terves kodus ema-isa hoole all kasvanul.
Selle taustal on see, mida Jumal on lasknud Jürkal õnnestuda, iseäranis hämmastav. Kord tõusis täht tundmatust kolka-Petlemmast. Jüri täht tõusis lastekodust. Hämmastugem. Vaikigem. Tänagem.
Lugupidamisega
Tiit Kuusemaa

IN MEMORIAM
Jüri Stepanov
02.03.1952–17.06.2008

Jüri Stepanov sündis Tallinnas. Tema varajasimad lapsepõlvemälestused olid seotud Hellenurme lastekoduga. Jüri Stepanovi vaimulik kasvamine algas Oleviste kirikus, kahe erineva, ent samas kirikus tegutsenud vaimuliku juhi, Osvald Tärgi ja Oskar Olviku mõjutustel. Seal elas ta sisse pealinna haritlaste ellu.
Nõukogude sõjaväes rõhutas ta tolle aja vabakoguduste noorte kombel kristlase nähtavat usu tunnistamist, mida nägid iga päev ka teenistuskaaslased ja ülemused. Jüri Stepanovit karistati Piibli lugemise ja palvetamise eest korduvalt. Sõjaväes nõrgenes tema kuulmine. Tema elu jäi aga saatma üks tollane tugevuse katse. Ta pidi valima kahe karistuse, vangla või väeosa kinomaja ehitamise vahel. Jüri Stepanov ehitas väeosa kinomaja Põhja-Venemaal, ilma ehitusmaterjalita, paludes vaid Jumalat, teades, et kui see ei valmi, ei pääse ta eluga.
Pärast sõjaväge sai temast Tallinna Püha Vaimu koguduse liige. Ta rakendas oma teadmisi ehituse valdkonnas ja osales Tallinna Püha Vaimu kiriku renoveerimisel. Seal asus ta tööle Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Konsistooriumisse, olles käsundustöötaja. Konsistooriumis tutvus ta pealinnas käivate vaimulike kaudu terve EELK eluga. Konsistooriumi töötajana nägi ta kiriku juhtimist kiriku jaoks väga raskel ajal.
Jüri Stepanov asus õppima Usuteaduse Instituuti. 14. mail 1986 pühitseti ta õpetajaks, ta asus teenima Otepää kogudust. Otepääle tulles ei võinud Jüri Stepanov teada midagi tulevatest kergematest aegadest. Võttes vastu selle ülesande, teadis ta oma kogemusest, et nõukogude võim ja selle ideoloogia on igavene.
Otepää kogudus oli olnud aastakümneid kohapeal elava õpetajata. Jüri eelkäija, repressioonides perekonna kaotanud õpetaja Karl Sillamäe oli eakas mees. Kirikus käis nii vähe rahvast, et õpetaja julges jutlustes rääkida ka Stalini terrorist. Kitsas oli see ring, võimaldades omavahelist usaldust, kuid kitsas oli ka majanduslikult, Jüri eelkäijat toitis üksnes kodune majapidamine Otepäält eemal.
1986 asus Jüri jätkama tema lootusetut tööd. Otepää kirik vajas tollal hädasti uut katust. Nüpli palvela vajas parandamist, et teenida õpetaja elumajana. Need tööd tehti veel enne paremate aegade algust. Jüri Stepanov abiellus 1987. aastal Piretiga.
Peagi loodi kirikukoor ja pühapäevakool. Jüri Stepanov võis tunda, kuidas taas elustub Otepää kihelkonna kokkukuuluvustunne. Oli rahvuslik ärkamisaeg, Jüri Stepanov tuletas otepäälastele alati selgesõnaliselt meelde, et nad elavad Jakob Hurda maal.
Omandireformi käigus nõutas Jüri Stepanov kirikule tagasi Otepää vanad kirikumaad. Ta majandas neid hästi, see on tähendanud eelkõige vaeva ehituse ja renoveerimisega. Suuremateks töödeks olid Otepää kirikumõisa kompleks, pastoraadi renoveerimine ja kirikumõisa aida ehitamine talvekirikuks.
Jüri Stepanov väärtustas Otepääd kui rahvuslikku pühapaika, kristliku Eesti keskust. Tema organiseerimisel korraldati siin suurüritusi, tähistamaks Eesti lipu saamise ja alalhoidmise lugu.
Nõukogude võim muutis Otepää linnapilti, ehitades mäele kirikuteel, kõrgemale kirikust ja Vabadussõja mälestusmärgist tehase. Jüri Stepanov muutis linnapilti, hoides kirikut ja luues taas kirikumõisa kompleksi pastoraadi, kabeli, kahe muuseumi ja Jakob Hurta meenutava pargiga.
Jüri Stepanov hooldas ka Kambja ja Sangaste kogudust. Ta oli Eesti Üliõpilaste Seltsi ja B. G. Forseliuse Seltsi liige.
Jüri Stepanovit jäävad leinama abikaasa, kolm poega, tütar, EELK Otepää kogudus, Otepää kihelkond ja Eesti Evangeelne Luterlik Kirik.
Vallo Ehasalu,
Valga praostkonna praost

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)