Esileht » Teated ja Kuulutused » Teated »

In memoriam

29.06.2007 | | Rubriik: Teated

Õpetaja magister Pille
Salveste

07.12.1955–20.06.2007

Ühtäkki ja vara kutsuti
meie juurest ära õpetaja Pille Salveste. «Kui Jumal lubab, siis ehk laupäeval
näeme,» kirjutas ta mõni päev enne kokkuvarisemist, lootuses külla tulla. Nädala
pärast, kevade viimase täispäeva hommikul läks ta jäädavalt. Ei saanudki enam
seda laupäeva sõprade keskel, ei metsmaasikale minemist ega suusatamisi
kuuvalgel raba peal; ei saanud paljut. Kuid ometi jäi ja jääb nüüdsest
teadlikult temast midagi, mis paneb mõtlikult enda ette vaatama, tänuga
meenutama ja rõõmustama. Jah, just viimast, sest seda Pille oskas – muuta
naljaks ja naeruks kogu selle maailma viletsus, kaotamata seejuures ausust,
õiglust ja tähelepanu olemasoleva vastu.

Vähe oleme teda tundnud –
nagu ikka hiljem näib. Sündinud 7. detsembril 1955 Pukas, käinud koolis Arulas,
Pukas ja Jõgeval – need on esimesed teetähised. Lähedalseisjatele on see aeg
täis mälestusi ja rikkust, eemalolijaile vaid aimdus ja taust järgnevale. Tänu
Pille sädelevatele jutustustele saime aimu, kuidas elati omal ajal
põllumajandusakadeemias, mille ta lõpetas agronoomina 1982. aastal; mille üle
arutleti üliõpilaslavastuudios ja mägimatkakoolis.

Pille kirjutas
hiljem, et just neil päevil leidis ta tee Jumala juurde. Kuulsime noorest
Kaardiväelase kolhoosi suunatust, kes puutus kokku Järva-Madise kogudusega;
kirikutööle kutsumisest ja jäämisest. Tundsime teda kantseleiametniku ja
kellamehena Ambla kiriku juures; organisti ja koorijuhina Järva-Madisel; Järva
praostkonna kirikumuusikasekretäri ja Albu kooli usuõpetajana, teadsime
õpingutest EELK Kirikumuusikakoolis ja Raudaskylä Kristlikus Õppeasutuses
Soomes. Selline kogenud õppija, heebrea keele ja Vana Testamendi hea tundja EELK
Usuteaduse Instituudi kursustelt enne teoloogiaõpingute alustamist avaldas
aukartust.

Pille püüdlikkus,
tugev tahe ja enesedistsipliin sundisid keskenduma kõrvalseisjaidki, elurõõm ja
lustakad jutuajamised nakatasid tervet kursust. Nii möödusid üheskoos viljakad
aastad instituudis teoloogiat õppides ning hiljem vaimulikuks pürgides
pastoraalseminaris. 30. aprillil 1999 ordineeriti Pille Salveste EELK
Järva-Madise koguduse diakoniks ja 8. augustil 2003 sama koguduse õpetajaks. Armastatud
kogudusetöö kõrvalt jätkus Pillel aga veelgi jõudu õppida edasi ja võtta 2006.
aasta lõpul väärikalt vastu kristliku kultuuriloo magistrikraad EELK UIs.

Koos Pille ema,
tütarde Nele ja Liina, kahe õe ja vennaga jääme teda leinama. Ei unune see
soojus, millega Pille suhtus eriti oma lastesse, aga ka teistesse lähedastesse
ja sõpradesse. Kiitus ja tänu oli tema suus alati, Jumala ülistus lõpetas iga
kõneluse. «Väga tubli!» on üks väljend, mis tema kaudu on levinud
tähenduslikuna.

Üle meie kõigi
oli aga ääretult tubli tema ise – Jumala-leidnu ja Issanda ustav teenija koos
perega. Tema oli inimeste lootuse suurendaja, jumalakartuse arendaja ja
eelarvamuste müüride lõhkuja. Nüüd on täidetud Jesaja raamatu sõnad: «Issand
Jumal on mulle andnud õpetatud keele, et ma oskaksin vastata väsinule,
virgutada teda sõnaga.» Issanda rahu ja igavene rõõm olgu sinuga, Pille! Kiitus
ja tänu Jumalale kõige hea eest!

Sõprade nimel

Hedi Vilumaa

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)