Esileht » Mitmesugust » Muusika »

Imestusväärne tänu

02.11.2011 | | Rubriik: Muusika, Persoon minevikust

Martin RinckartEELK laulu- ja palveraamatus on laul «Oh võtkem Jumalat nüüd kiita» (KLPR 302), mille sõnade autoriks on Martin Rinckart (1586–1649).
Saksa keeles algab see laul sõnaga «nüüd»: «Nüüd tänagem Jumalat!». Millal? Mille eest? Kui 1757. aastal Preisimaa kuningas Friedrich II Sileesias Leutheni lähedal raske verise võidu saavutas, alustasid kuuldavasti tema sõdurid laulu «Oh võtkem Jumalat…». Sest ajast on seda laulu sageli nimetatud «Leutheni koraaliks».
Võidulaul? See pole hea määratlus, pigem rohkem kuritarvitus. Parem oleks oletus, et meie laul tänulauluna luuletati, kui Saksamaal too kohutav Kolmekümneaastane sõda 1648. aastal lõpule jõudis. Rahulaul? See oleks sümpaatne ettekujutus, aga see väitmine pole ka õige.
Kui Martin Rinckerti laul esimest korda 375 aastat tagasi 1636. aastal oli trükitud, andis autor sellele pealkirja «Söögipalveke pärast söömist, kus kolm lapsukest järjestikku palvetavad». No ja kas see on kõik? Mitte enamat kui söögipalve? Jaa, aga missugune söögipalve!
Luuletuse autor Martin Rinckert sündis 1586. aastal, niisiis 425 aastat tagasi, 23. või 24. aprillil Eilenburgis Leipzigi lähedal Saksimaal. Ta oli kuulsa Leipzigi Thomas-kooli õpilane, õppis ja laulis Thomaskir­che kooris ning õppis Leipzigi ülikoolis teoloogiat. Aastal 1610 ta sai kantoriks ja abiõpetajaks oma kodulinnas Eilenburgis.
Laual vaid veesupp
Poeta laureatus (kroonitud luuletaja) abiellus, sündisid lapsed. Ja nõnda kogunes perekond laua ümber, kui ema kutsus: «Tulge sööma!» Martin palvetas: «Nüüd tänagem Jumalat suust ja südamest…» Millal? Nüüd! Aga mis oli laual? Veesupp. Ainult veesupp, mis koosnes veest ja veidikesest jahutolmukübemetest. Miks? Sõda oli, Kolmekümneaastane sõda, juba 1618. aastast.
Keisri sõdurid, vaenlased, tulid ja nõudsid Eilenburgilt raha ning toitu, ähvardades vastasel korral linna põletada. Rootsi kuninga sõdurid, liitlased, tulid ja nõudsid Eilenburgilt raha ning toitu – vastasel korral linn põleks. Pole ime, et Rinckarti perekonnas sageli laual ainult veesupp oli. Kaks aastat järjestikku olid ikaldused. Rüüstavad sõdurid põletasid küpseid viljavälju.
Näljahäda oli nii äge, et inimesed öösel teisele poole linnamüüri ronisid ja prügilast kõdunevaid kasse või koeri varastasid. Loomulikult oli see keelatud näiteks taudiohu pärast, aga puudus oli tugevam kui keeld. Kui surnud vares juhtus katuselt alla kukkuma, kaklesid inimesed saagi pärast, niisugune nälg oli.
Rinckart aitas nii palju, kui tal võimalik oli. Ta korraldas korjandusi, kogudes viletsate tarvis raha või toiduaineid. Samuti korraldas ta reisi maale, kus veel vilja oli, et seda ostetaks, ja ekspeditsioon tuli tõesti täisvankritega edukalt tagasi.
Suured ja väikesed imed
Kui mõned kauplejad Eilenburgilt vilja eest ülemääraseid hindu nõudsid, jutlustas Rinckart jumalateenistustel avalikult niisuguse alatuse vastu – ja oleks selle pärast peaaegu vanglasse sattunud! Kui ükskord Rootsi sõjavägi tuli ja Eilenburgilt hiigelsumma 30 000 taalrit nõudis ning Rinckarti läbirääkimised sõduritega edutuks jäid, lõi ta kirikukelli.
Kui inimesed tulid, ütles Rinckart: «Tulge, kallid kogukonnalapsed, inimesed meid ei kuulanud, nõnda tahame kõikvõimsa Jumala poole abi saamiseks pöörduda.» Kogudus otsustas sõduritele ohvriks tuua oma viimase vara – ristimis- ja armulauavarustuse –, aga äkki marssisid sõdurid minema.
Nõnda sündisid selles halastamatus sõjas hirmude ja ohtude seas ikka jälle väiksed ning suured imed. Seepärast arvas Rinckart: ka see aeg nüüd, just niisugune aeg, on tänuaeg. «Armas Jumal» annab ühel päeval «kallist rahu» ja võtab «häda käest» (stroof 2). Tänada, ka siis, kui silmanähtavalt mitte midagi tänu väärilist ei ole.
Söögipalve, tänupalve ka tühja laua ääres! «Võtkem Jumalat kiita, kes suuri asju teeb» (stroof 1). «…Kes emaihust ju meil teinud palju head ja hoidvad meid Tema armukäed» ­(stroof 1) – sellest võis Rinckart jutustada.
Kui ta lapsena ühel pühapäeval vanavanematega kirikust lahkus, kukkus suur kivi kirikuseinast, aga ei tabanud poissi. Teisel korral jooksis väike Martin sõpradega kinnikülmunud Mulde jõe peal, jää murdus ja poiss triivis kaks miili jää all, enne kui ta päästa suudeti.
Mitte alati ei läinud oht Rinckartist mööda: sõja saatjana tuli katk. Kolm korda päevas kõlasid kellad Eilenburgis, kus Rinckart ainsa õpetajana katku koolnuid surnuaias saatmas käis. Teatakse 4400 surnust väheste nädalate jooksul, nende hulgas ka Rinckarti esimene abikaasa.
Rinckarti laul, Jeesuse Siiraki 50:24–26 järgluses ei ole ilusa ilma laul. Kes selle laulu tausta tunneb, see teab ka, mis imestusväärne tänu on kristlik usk. Tänu, isegi kui käed tühjad on, mõistmatu usk, üks ometi-usk, nagu psalm 73 seda kirjeldab: «Ometi jään ma ikka sinu juurde; sa oled haaranud kinni mu paremast käest.»
Albrecht Schmidt-Brücken
Saksamaalt Rottenburgist

Vaata ka «Nikolaus Herman ja tema laulud», EK 24. august 2011

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)