Imed teel

Suvi on reisimiste aeg. Paljud on ka tänavusel palaval suvel seda võimalust kasutanud, et sügisele ja talvele, mil rohkem aega kodus istume, positiivsete muljetega rikastatuna vastu minna. Hulk Maarjamaa pühakodasid on taas argipäevitigi avatud olnud selleks, et rändurid saaks peatuda ja küsida, nii nagu piiskop Einar Soone selle aasta «Teeliste kirikute» brošüüri eessõnas: kust ma tulen ja kuhu lähen?
Kirikud oma taeva poole sirutuva torniga on kui eksistentsiaalsed verstapostid meie teel, mis esitavad möödujale küsimuse. Aga annavad ka vastuse. Me teame, et Jumal ei ela ainult inimkätega ehitatud hoonetes, vaid eelkõige Teda uskuva ja usaldava inimese südames, mille ta on loonud oma tõeliseks templiks.
Samas on mul alati kurb meel, kui mõni kaunis teeäärne kirik on ränduri jaoks suletud ja selle uksel pole märkigi sellest, kas seal üldse kunagi midagi toimub. Selliseid pühakodasid kohtab kahjuks tänasel Eestimaal.
Külastasin Väike-Maarja kirikut nädal pärast õnnetust, kui rajutuul oli paisanud 61 meetri kõrguse noolja tornikiivri otse kiriku kõrval asuva leinamaja katusele. Väljas askeldasid töömehed ja otsene töötander oli turvalintidega piiratud, kuid kirik ise, mis nii seest kui väljast valge, hele ja puhas, oli avatud. Teeline sai seal peatuda, mõtiskleda ja tänada Jumalat, et veelgi suuremat katastroofi ei juhtunud.
Olen oma koguduse rahvaga juba aastaid käinud lühematel või pikematel reisidel, mida me alati nimetame palverännakuks. Tõsi, mitte küll jalgsi, reisikepi ja seljakotiga, nagu üks õige palverännak välja nägema peaks. Ka mugava bussiga ühe kiriku juurest teise ette sõites saab hea pildi sellest, kui rohkesti on Eestimaal kauneid ja korrastatud pühakodasid ning et väikesteski kogudustes leidub innukaid ja pühendunud vabatahtlikke töötegijaid.
Taolistel rännakutel on alati võimalik õppida midagi teistelt ning tunda ka seda, kui tänulik tuleb olla selle eest, mis meile antud on. Tean, et paljud vaimulikud on oma kogudustega koos reisides sedasama kogenud. Ainult oma mätta otsast elu nähes muutume ka ristiinimestena vahel liiga enesekeskseks.
Olime eelmisel nädalavahetusel Saare- ja Muhumaal, mis torkab silma kirikute rohkuse poolest. Lisaks 14 luteri kogudusele on seal sama palju tegutsevaid õigeusu pühakodasid koos pisikese kloostriga. Kui mitmed vabakoguduste palvelad koos filiaalidega juurde arvata, on meie saared kindlasti üks kõige tihedama koguduste võrguga kaetud piirkondi Eestis.
Kolme päevaga jõudsime külastada 13 kirikut. Mõnes kohas vaatasime ainult uhket hoonet, osades pühakodades kohtusime ka vaimulike või teiste töötegijatega. Mitmes kohas pidasime koos kohaliku rahvaga ühist jumalateenistust või palvust.
Erilist vaimulikku kosutust pakkusid aga kaks kohtumist. Sõrve sääre alguses Salmel on alles äsja Anseküla koguduse kirikuks ümber ehitatud ja kohandatud üks endine mereäärne lagunenud tootmishoone. See, millise pühendumusega õpetaja Anu Konks meile rahvasuus tursakirikuks hüütava pühakoja saamisloost kõneles, avaldas muljet. Et ka tänapäeval, kui enamiku eestlaste jumalaks on saanud mammon, veel kusagile kirikut ehitatakse ja see rahva poolt ka omaks võetakse, on suur ime.
Teist imet kogesime Saaremaa läänerannikul väikeses Karala külas, kus kohalik mees Peeter Raun on aasta tagasi oma talu kõrvalhoonesse ehitanud kirikusaali, mis särab nagu prillikivi. Koos kohalike inimestega ühiselt peetud jumalateenistusel säras ka peremees ise, kui ta tunnistas oma usust ja nägemustest, mida oli Jumalalt saanud. Otsese tõuke kiriku ehitamiseks oli ta saanud mõne aasta taguselt Iisraeli-reisilt.
Selleks, et kõike seda näha, tuleb asuda teele. Vaid palverändurid kogevad imesid.

Mihkel Kukk,
Eesti Kiriku kolleegiumi esimees