Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Imed sünnivad ka segaseks muutunud maailmas

/ Autor: / Rubriik: Kolumn / Number:  /


Luuka vitraaži ingel Tallinna Jaani kiriku aknal. Heidi Tooming.

Oli 9. märts 1944. Nõukogude hävitajad pommitasid Tallinna. Kõikide Jaani kiriku akende vitraažitud klaasid lendasid kildudeks. Kogudus pöördus linnavalitsuse poole ja palus abi. Aknad said õhukesed klaasid ja elu läks edasi. Elu Nõukogude Eestis.

Peagi möödub Tallinna pommitamisest 78 aastat. Möödunud reede hommikul olin murelik. Läksin Vabaduse väljakule, sisenesin Jaani kirikusse, sest mulle oli lubatud, et tulevad restauraatorid, kes asetavad paika restaureeritud aknaraamid, milles Dolores Hoffmanni viimane vitraaž. Teades seda, mis oli alanud eelmisel hommikul, ei olnud ma kindel, kas need Ukraina mehed tulevad. Nad tublid tulid. 

Ühel hetkel olid nad ümber suure ja raske aknaraami, et alustada selle ülestõstmist. Peatasin nad ja rääkisin. Rääkisin sellest, et palvetasime eelmisel hommikul selles kirikus ligi kahesaja inimesega oma vaba riigi sünnipäeval Ukraina riigi ja rahva, ka nende lähedaste pärast ning teeme seda ka täna ja homme. Suured ja tugevad mehed vaatasid mulle otsa vett täis valgunud silmadega. 

Pool tundi hiljem oli evangelist Luuka aken paika pandud. Vaid ühe kuuga on need mehed paika pannud meie kiriku kaks Vabaduse väljaku poolset restaureeritud akent. Ühel pool torni on õnnistava, ülestõstetud käega Johannes ja teisel pool õnnistava käega Luukas. Nende kõrval nende sümbolid ja kohal meie rahvuslikud mustrid ning akende ülaosades inglid. Kirikus on nende inglite nägemiseks vaja minna orelirõdule ja ühe puhul isegi lõõtsaruumi. 

Palju lihtsamalt näeb neid ingleid Vabaduse väljakult ja eriti hästi siis, kui kirikust seest on need aknad valgustatud. Kevadel peaks valmis saama uus kiriku välisvalgustus ja kui väljas hämardub, süttivad sajad valgustid ümber kiriku ja kiriku aknaavades. Samal ajal süttivad mitmed valgustid ka kirikus ja need kaks uut vitraaži on Vabaduse väljakult vaadates kaunilt valgustatud. Evangelist Johannes ja Luukas õnnistava ülestõstetud käega vaataja poole ja kaks inglit nende kohal.

Kogudus saab tänu annetajatele vaid nelja aastaga oma kirikule kümme uut vitraažakent – ligi 70 ruutmeetrit ilu ja ilusaid jutustusi. Kirik muutub vaiksemaks ja külmadel aegadel ei kaota me enam palju soojust. Kaks päeva enne vabariigi sünnipäeva helistas linnapea ja teatas, et linn paneb ka oma ilusa osa, et saaksime sel aastal kõik oma kiriku suured aknad restaureeritud ning tuule-, löögi- ja mürakindlamaks muudetud. Soovis head vabariigi aastapäeva, kuulas ära mu tänu ja lõpetas kõne. Imelik, imed sünnivad ka selles kohati nii segaseks muutuvas maailmas. 

Kui ukrainlased olid aknad paika saanud ja läinud, olid oma igareedese pühakoja puhtaks muutmise lõpetanud ka ligi 20 vabatahtlikku. Pärast seda, kui nad olid üheskoos pisut keha kinnitanud, kogunesime altari ümber. Rääkisin sellest, millised olid kord taevast laskunud ingli esimesed sõnad hirmunud karmidele karjastele. „Ärge kartke!“ Rääkisin armastusest, mis ajab kartuse välja. Rääkisin sellest, et see, mida me nendel segastel aegadel kristlastena tegema peame, on palvetamine – pidev palvetamine. Sellega suudame kordades enam kui halvava mõttetu muretsemisega. 

Sel hommikul jõudis veel üks ingel Tallinna Jaani kirikusse. Neid on viimase viie aastaga jõudnud kiriku orelitiibadele ja vitraažakendesse juba kümme. Veel kaks on teel. Nad on juba Dolores Hoffmanni kahe järgmise vitraažakna kavanditel Matteuse ja Markuse kohal. Kui Jumal lubab, tõstavad ukrainlased need inglitega aknad meie kirikusse märtsi ja aprilli lõpus.

Millegipärast meenusid mulle mõned read nendest Heljo Männi luuletustest, mille ta kirjutas oma elu lõpuaastatel, mil alustas oma päevi mitmetunniste palvetega ja seejärel pani kirja imelisi luuletusi.

Kõik me oleme linnud 

teel kevade poole

Hommik julgustab mind:  

lenda, mu laps, 

oma rahu ma annan sulle!

Jah, kui me seda usume, et oleme linnud, kes on teel kevade poole, ja kui julgeme lennata, siis leiame rahu ja võime muutuda ingliteks, kes suudavad kellegi elu kergemaks muuta. See rahu ja julgus, mille leiame Jumala juurest, mõjutab ka neid, kellega kohtume. Oleme ühenduses läbi palvete, läbi armulaua Temaga, kes on Kõigutamatu Kese. Temast on meie rahu ja julgus ja mitte miski ei suuda seda meilt võtta. Aga täna algab paastuaeg – kõigest sellest loobumise aeg, mis viib meid eemale Kõigutamatust Keskmest. Paastu ja palvete ilus aeg. Mul on aga nüüd aeg lõpetada veel ühe Heljo Männi luuletusega. Selliseid imelisi on palju tema hiljuti ilmunud luulekogus „Üheks maa ja taevaga“.

Päev loojub ristipuu taha. 

Öö põlvitab palveks maha.

Silmadel leinaloor must, 

otsib ristipuult lohutust.

Petlemma tähe õnnist kuma, 

kus pilvede keskel kõnniks Jumal 

üleni valuvalevas rüüs.

Rüü voltides maailma süü.

 

 

 

 

Jaan Tammsalu,

kolumnist