Esileht » Arvamused » Kolumn »

Ime on sündimas

20.10.2021 | | Rubriik: Kolumn


Merille Hommik

Mäletan lapsepõlvesuve ajaloolisel Mulgimaal. Tädimees Paul püüab ragisevast raadiost kätte saada sõnumit Ameerika Häälelt, mida maakohas segati nõrgemalt kui Tallinnas või Tartus. Masendus oli suur, sest 1956. aastal ei tõtanud Ameerika Onu appi Ungarile, kes püüdis Vene tankide vastu mässu tõsta.

Mäletan ka üliõpilaspõlve suve Valgemetsas oma mentori, kirjandusdotsendi ja luuletaja Valmar Adamsi suvilas. Ka tema püüdis ragisevast raadiovastuvõtjast Ameerika Häält. 1968. aasta suvel jäeti saatuse hooleks Tšehhoslovakkia. See süvendas pessimismi. Õpetlane arutles: Eesti, Läti ja Leedu on limitroofid, Venemaa piiririigid, mida Venemaa ei saa ära anda. Iseseisvumine aastal 1918 oli juhus – Venemaa hetkelise nõrkuse tulemus.

1956–1968–1980. Tosina-aastase sammuga leidis Ida-Euroopas aset korduv katse raputada endalt suure idanaabri valutekitav ike. Viimaks oli kord Poola käes. Midagi justkui hakkas nihkuma! Aga esialgu oli kõik ebaselge. Mäletan 4. juunit 1984, kui sinimustvalge lipp sai saja-aastaseks. Vähesed julged sõitsid Otepääle ja hiilisid ümber kiriku ning kirikla, piiludes põõsaste poole – kas seal pole ehk KGB fotomehi.

Maad oli võtnud lootusetus. Oli üksteisele ikka korrutatud: tsaaride ajal kuulus meie maa 200 aastat Venemaale, kas nüüd saab siis minna teisiti? Kuid kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem! Moskva Kremlist ilmus silmapiirile tundmatu nimi – Gorbatšov, kellest ei osatud esialgu midagi arvata. 

Ent uue valitseja uutmoodi ilmumine oli märk Vene ilmariigi nõrkusest. Täide oli minemas nende ennustus, kes rääkisid, et säherdune mõistusevastane riigikorraldus ei saa lõpmatuseni kesta – olgu vene šovinistide pühendumus kui tahes tugev. Kremlis räägiti riigikorralduse parandamisest, lubati piiratud sõna- ja usuvabadust. Meil tekkis näiteks Elu Sõna liikumine, ka muinsuskaitseliikumine, mis esialgu pühendus haudade hooldamisele. Räägiti ka kirikukatuste parandamisest.

Viimaks jõudis kätte suvi 1988. Sinimustvalged lipud pandi jälle lehvima ja midagi ei juhtunud! Keegi ei tulnud relvadega kallale! Aasta hiljem jõuti Balti ketini ja jälle ei tuldud kellegi elu kallale. Mart Niklus, Lagle Parek, Enn Tarto olid vabaduses ja rääkisid, mida uskusid. Viimaks saimegi vabaks – kolme aastakümne eest –, ilma et oleks tulnud võidelda, relv käes, uues vabadussõjas. Nüüd räägime, et me laulsime end vabaks! Ma ei tea, kas see ikka nii lihtne oli! Kuid meie rahval on kindlasti olnud õnne.

Kaheksa aastat tagasi, 27. märsil 2013 pühitsesime priiuse põlistumise päeva. Just sel päeval sai nüüdne, teine Eesti aeg ühe päeva võrra pikemaks esimesest Eesti ajast. Kandsime toona rinnas märki arvuga 7890. Just nii palju päevi oli kestnud esimene iseseisvusaeg, mille esimeseks päevaks lugesime 24. veebruari 1918, mille teiseks päevaks lugesime 11. novembri 1918 (keiserliku Saksamaa okupatsiooni kokkuvarisemine) ja mille viimaseks päevaks lugesime 16. juuni 1940 (17. juunil algas Nõukogude Liidu okupatsioon).

Pikaleveninud N. Liidu ülemvõimu (mille vahele mahtus ka lühem Natsi-Saksa okupatsioon) viimane päev oli 19. august 1991. 20. august 1991 oli juba uue Eesti aja esimene päev. Kõikide okupatsioonide all elatud Eesti Vabariigi päevade koguarv on 18 950. Kui loeme 20. augusti 1991 esimeseks uue vabaduse päevaks – ehkki vastav haamrilöök Toompeal kõlas üsna päeva lõpus –, siis 30. novembril 2021 saab meie riigi kõikide vabaduspäevade koguarv ühe võrra suuremaks sõltlaspäevade koguarvust.

Kas tõesti!? Kas tõeti oleme riigina vabad olnud kauem, kui oleme olnud võõra riigi kanna all? Kas jutud 200 aastast on ununenud? Kas kunagine masendus ja lootusetus on haihtunud jälgi jätmata? Kas noorem põlvkond eestlasi adub üldse, millest ma siinses loos räägin?

Minu meelest on Kõigevägevam meie maad ja rahvast – meie riiki – hoidnud. Me oleme vaba rahvas rohkem kui midagi muud! Kas me ei peaks 30. novembrit pühitsema erilise päevana – TÄNUPÄEVANA?! Tänavune 30. november on meie ajalooteadvuses tõelise murrangu päev, mil üle maa võiksid heliseda kirikukellad. Kaitseliitlased võiksid samal tunnil asetada küünlaid ja pärgi kohaliku Vabadussõja mälestusmärgi jalamile. Laulukoorid võiksid selle päeva hommikul kusagil õues laulda mõne isamaalise laulu. Ja muidugi – ehtigem selle päeva koidikul oma majad kolme koduvärviga!

Trivimi Velliste,

Eesti Muinsuskaitse Seltsi auesimees, Eesti Lipu Seltsi juhatuse liige

Tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb! (Lk 21:28)