Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Ime läbi sünnib usk – elu alus ja pääste

22.06.2005 | | Rubriik: Jutlus

Usu tekkimine inimese elus on alati suur ime. See on Püha Vaimu töö. Iga inimese puhul on tegu ainulaadse kogemusega, kuid küllaltki sageli on sel teel etappe, mis on sarnased. Selle pühapäeva Piibli kirjakoht toob meile pildi sellest, kuidas Jeesus sai oma esimesed jüngrid ja kuidas nende südames tekkis usk.

Järgmisel päeval seisis Johannes jälle seal koos kahe oma jüngriga. Kui Jeesus läks neist mööda, ütles Johannes talle otsa vaadates: «Vaata, see on Jumala Tall.» Ja mõlemad jüngrid kuulsid, mida ta ütles, ja läksid Jeesusega kaasa. Aga Jeesus pöördus ümber ja nähes neid kaasa tulemas, küsis neilt: «Mida te otsite?» Nemad ütlesid talle: «Rabi,» _ see on tõlkes «Õpetaja» _ «kus sa oled öömajal?» Ta ütles neile: «Tulge ja vaadake!» Nad tulid siis ja nägid, kus ta oli öömajal, ja jäidki sel päeval tema juurde. Oli umbes neljas tund pärast lõunat. Üks neist kahest, kes oli kuulnud, mida Johannes ütles, ja Jeesusega kaasa läinud, oli Andreas, Siimon Peetruse vend. Ta leidis esmalt oma venna Siimona ja ütles talle: «Me oleme leidnud Messia!» _ see on tõlkes «Kristuse». Andreas viis venna Jeesuse juurde. Jeesus ütles tollele otsa vaadates: «Sina oled Siimon, Johannese poeg, sind peab hüütama Keefaseks!» _ see on tõlkes Peetruseks.

Jh 1:35_42

Usu tekkimine inimese elus on alati suur ime. See on Püha Vaimu töö. Iga inimese puhul on tegu ainulaadse kogemusega, kuid küllaltki sageli on sel teel etappe, mis on sarnased. Selle pühapäeva Piibli kirjakoht toob meile pildi sellest, kuidas Jeesus sai oma esimesed jüngrid ja kuidas nende südames tekkis usk.

Esimese sammuna nende usu teel võib näha, kuidas Ristija Johannes ütleb Jeesuse kohta: «Vaata, see on Jumala Tall.» Selle lausega annab ta oma tunnistuse Kristusest. Vahel meie inimestena võib-olla ei väärtusta piisavalt usu kuulutamise ja tunnistamise tähendust ja arvame, et küll Jumal ise oma tööd teeb. Usu teke inimeses on küll Püha Vaimu töö tulemus, kuid see ei tähenda, et Jumala Vaim meie kaudu oma tööd ei võiks teha. Meie oleme kristlastena kutsutud oma usku teistele tunnistama. Pühakirigi ütleb, et «usk tuleb kuulutusest». Seega on meie ülesanne tunnistada Kristusest.

Selline usu tunnistamine võib toimuda väga erineval viisil. Inimesed vaatavad meie tegusid. Kui usklik inimene teeb kellelegi heateo, siis see on juba usu tunnistamine. Usu kuulutamine võib seisneda Kristuse järgimises oma eluteel. Uurimistööd on näidanud, et lapse usulise maailmapildi kujunemisel on väga suur roll vanematel ja kodusel kasvatusel. Kui peres ikka loetakse söögi- ja õhtupalvet, siis annab see lapselegi võimaluse usust oma eluteel tuge saada, kui seda peaks vaja minema. Aga loomulikult tähendab usu tunnistamine ka jumalasõna kuulutamist ja hea sõnumi viimist teise inimeseni. Nii tegi Ristija Johannes, kes ütles oma jüngritele: «Vaata, see on Jumala Tall.» Nii juhtis Johannes oma õpilaste tähelepanu sellele, et ta on tegelikult Kristuse teevalmistaja siin maailmas.

Kristlaste ülesanne on maailmas olla Ristija Johannese kombel usu tunnistajaks ja seda on kirik püüdnud teha oma sünnist alates. Eks just selle pärast kõlavad pühapäeval kirikukellad, et inimesed teaksid jumalateenistuse algusest. Kirikukell kutsub inimest pühakotta. Ja kirikutorn torkab linnapildis silma selleks, et inimene mõtleks Jumalale. Ka jumalateenistusel käimine on usu tunnistamine.

Teise sammuna usu teel võib märgata inimese küsimusi ja otsinguid. Kui Johannes oli tunnistanud oma õpilastele Kristusest, läksid jüngrid Jeesuse juurde ja otsisid vastuseid oma küsimustele. Jeesus lausus neile vaid ühte: «Tulge ja vaadake.» Ta oli avatud jüngrite küsimustele ja ei tõrjunud neid eemale. Meiegi võiksime olla rohkem avatud inimestele ja vältida liigset piiride seadmist. Nii tekib huvitatul võimalus tutvuda kirikuga ja võib-olla leiab ta just koguduses oma koha.

Kolmanda sammuna saab inimene endale mingi selguse. Andreas mõistis, et Jeesus on oodatud Messias ning uskus Temasse. Ta ei saanud seda head sõnumit endale hoida ning rääkis sellest oma vennale, öeldes: «Me oleme leidnud Messia.» Nii hakkas usk Kristusesse levima. Siimon hakkas uskuma ning sai nimeks Keefas, kreeka keelde tõlgitult Peetrus. Uus nimi näitas, kui suur muutus toimus inimeses, kes sai Kristuse jüngriks. Ta oli nüüd täiesti uus inimene. Peetrus tähendab eesti keelde tõlgitult kaljut, mis vihjab mehe suurele rollile kristluse tulevikus. Kristus nägi seda suurt ülesannet juba jüngri pöördumise hetkel ette.

Usu sünd esimeste jüngrite juures oli suur ime. See ime ei tipne aga mitte esimeste jüngrite usu tekkega, vaid kordub üha uuesti ja uuesti, kui Jumala Vaim ka tänapäeval inimeses oma tööd teeb. Selles imes on oma koht jumalasõna kuulutamisel, inimese enese elul ja küsimustel ning Vaimu poolt antaval selgusel. Ning selle ime läbi sünnib usk, mis on elu alus ja pääste.

Aamen.

Kaido Soom,

Tartu praostkonna vikaarõpetaja

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)