Esileht » Arvamused » Arvamus »

Ime ja imestamine

25.01.2012 | | Rubriik: Arvamus, Kolumn

Alustades pärast pikemat pausi taas Eesti Kiriku kolumnide kirjutamisega, jäin esialgu peatuma ime teemal.
Ehk oli otseseks tõukeks ülemöödunud nädalal Eestisse jõudnud jumalaema Kozelštšani ikoon, mis püsivalt asub Helsingi Uspenski katedraalis ja on tuntuks saanud oma imelise tervendusjõu tõttu. 2010. aastal see ikoon varastati, pool aastat hiljem tunnistas varas teo üles ja näitas kätte pühapildi asukoha.
Maasse kaevatud pühapilt leiti ja oli hoolimata pool aastat niiskes pinnases veedetud ajast äärmiselt hästi säilinud. Mitmed Eestis ikooni ees palvetanud inimesed kinnitasid oma tervenemist.
Tunnistan, et suhtumine imedesse on minus alati kahetisi tundeid tekitanud. Võib-olla kõige lähedasemaks on mulle jäänudki teoloog Paul Tillichi (1886–1965) määratlus: «Tõeline ime on eelkõige sündmus, mis on hämmastav, ebaharilik ja vapustav, kuid mis pole vastuolus reaalsuse ratsionaalse struktuuriga.»
Nii olen ühelt poolt suhtunud teatud skepsisega imedesse, millega käib kaasas suur tähelepanu ja meedia-show. Meenub, et imede tegemisest rahvahulkadele mõju avaldamiseks keeldus ka Jee­sus (Mt 12:38–39 ja 16:1–4).
Teisalt olen ikka tähtsaks pidanud imesid kui komponenti uut elukvaliteeti kuulutavas usulises sõnumis ning inimeste isiklikes eludes. Viimati kirjeldatud lähenemise taustal tunduvad üsna küsitavad šoti filosoofi David Hume’i (1711–1776) imevastased argumendid, millest esimene kinnitab, et ajaloo vältel pole kunagi ime tunnistajaks olnud piisav arv kaine mõistuse ja hea haridusega inimesi. 
Siiski näib mulle, et imede kõrval on usuringkondades ehk teenimatult vähem tähelepanu pööratud imestamise olulisusele. Selle suuna tähtsusest ja võimalustest võib aimu saada näiteks «Eesti mõtteloo» sarjas ilmunud Jaan Kaplinski raamatust «Kõik on ime».
Ehkki ühelt poolt on selle raamatu pealkiri tsitaat Marie Underi luuletusest, on Kap­linski pannud ette samal viisil tõlkida ka Albert Schweitzeri (1875–1965) tuntud väljendit «aukartus elu ees».
Filosoofi, teoloogi, muusiku ja arsti Albert Schweitzeri elu on näide pühendumisest teiste teenimisele. Olles noorena saanud doktorikraadi filosoofias ja teoloogias ning saavutanud orelikunstnikuna kogu Euroopas tuntust kui meisterlik Bachi interpreteerija, asus ta ootamatult õppima veel arstiteadust. Ta rajas Aafrikasse hospidali ja töötas suurema osa oma elust sealseid põliselanikke ravides.
Schweitzeri arvates oli aukartus elu ees printsiip, millest lähtudes väärtustaks inimene kaasinimesi ja kogu elusloodust.
Kaplinski käsitluse kohaselt tuleks aukartust eesti mõtteviisis mõista eelkõige imelisuse tajumisena ning mingit vajadust pole elu eraldi esile tuua, sest elu ja elusus ongi kõikjal. Ja selline imestamisvalmidus lubab meil mõista maailma sügavamalt, hoolivamalt ja avatumalt.    
Mulle näib, et imestamise jõud ja sellest tulenev tugi näiteks usuelule on paljuski veel avastamata. Mitmed mõtteloo uurijad on olnud arvamusel, et ka näiteks filosoofia tekkele pani aluse just kreeklaste imestamisvõime.
Õige sageli kuuleme näiteks evangeeliumides, kuidas inimesed üht või teist asja imeks panid. Ehk on tõesti nii, et maailmas ikka ja jälle imestamiseks põhjust leidev usuinimene ei klammerdu talle valmiskujul esitatud väidete külge, vaid on alati valmis Jumala maailma rikkusega avatult ja teisi arvestavalt toimetama.

Toomas Jürgenstein
,
Eesti Kiriku kolumnist

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)