Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Imat Suuman maalib teda huvitavat seisundit

15.09.2009 | | Rubriik: Kultuurielu, Persoon kaasajast

Werneri kohvikus: lapsena tahtis Imat olla nagu isa, olla kunstnik ja istuda kohvikus. Foto: Juune Holvandus

Nagu oleks õrnus kogu aeg ihaldatav, aga kättesaamatu; kättesaamatu, aga ikkagi mingil kujul olemas. Ma näen, aga ma ei saa teda kätte, sest see linik, linik… Linikule keskendudes on pilt staatiline, õrnusele keskendudes muutub tunne kohe elavamaks.
Imat Suuman ise arvab, et on maalinud sarju erinevatest seisunditest, mis on talle tunnetuslikku huvi pakkunud. «Üks teema, mis on huvitav, mis haagib, millest tekib kindel tunne, olek, seisund – raske täpselt nimetada –, nii et tahaks veel seda tunda, kogeda erineva kandi pealt. Ütleme, et hingelis-vaimsel tasandil tekib kindel pidepunkt, mida saab vajadusel uuesti esile manada, ja siis selle tunde sisse pidevalt tagasi minnes maalingi erinevaid pilte, tegelikult samast asjast, kuni küllalt saab ja huvi kaob.»
Niisugune on näiteks ööpiltide seeria või Eesti talvevaikus. Tuhm, hall nagu udune pimenev jaanuar kella kolmest päeval, taustaks mõttetu metsaviirg, igav ja tüütu, mitte midagi sisaldav. Jälle üle kõikevarjav hall linik.
Kas hallus neil piltidel on samuti hingelis-vaimne seisund?
«Lihtsalt kodune tunne on, eestimaine igav talv, muud ei midagi. Isegi julmalt kõledast tööstusmaastikust võib mul tekkida äraspidiselt kodune, tuttavlik tunne.»
Kui palju Teid kodu, perekond on maalima mõjutanud?
«Raske öelda, kas pere mõju on sotsiaalne lisa või olen ise pere kaasnähtus. Kasvasin peamiselt emaga, vendadega mitte, aga huvitav on mul suhelda nende kõigiga. Kindlasti on ema mind enim mõjutanud, mäletan täpselt esmamuljet, kui ma märkasin, et mu ema on ilus.
Isaga suhtlesin tal külas käies. Ükskord isa selgitas oma kaherealiste luuletuste sündimist: algul kirjutab valmis neliteist salmi ja siis asub ebaolulist välja kriipsutama. Kuni jääb järele kaks rida. Ta rõhutas, et need pole haikud. Tagantjärele mõtlen, et lugejal oli ilma selgituseta siiski raske just seda mõista, mida isa eeldas.
Aga kindlasti mõjutavad paljud inimesed, ilma et ise täpselt arugi saaks.»
Teised kunstnikud? Õpetajad?
«Mõni saab nii omaseks, et võingi näha maailma selliselt nagu tema, eeldatavasti. Näiteks mõtlen ennast Johann Köleri piltide kaudu nägema, mida tema nägi, ja tunnen siin-seal ära: see oleks tema pilt, tema teema. Ma ei mõtle ainult end kurjade hingede sisse, sellest võib ise muutuda samasuguseks, mingil määral pean ikkagi soovima samastuda sellega, kelle silmadesse, rolli või hinge end mõtlen. Lilli maalides vaatlen neid kui elusolendeid portretisti pilguga.»
Portreesid inimestest Imat ei tee, ütleb endal selleks olevat liiga kehva joonistusoskuse ja erineva koolituse.
Hing ja vaim? Mis nad Teie jaoks on?
«Hing ja vaim on ja jäävad inimesele lõpuni kättesaamatuks. Võib aimata, aga et inimesel on komme kõike, mida ta kätte on saanud, kohe lõbu ja mugavuse huvides ekspluateerima hakata, siis mida rohkem neid püüda, küünitada, seda vähem võib hingesse ja vaimusse puutuvat seletada. Libiseb ära.
Asja õigesti äraseletamine tähendabki ju, et asi on juba pihku võetav, enda jaoks omastatud. Hinge või vaimu aga inimene omatahtsi ekspluateerida ei saa. Nõiakunst tegeleb vaimumaailma teadliku manipuleerimisega, mina mitte.»
On nõiakunst patt, hinge või vaimu teotus?
«Täiesti võimalik, ehkki pole vist teada inimlikku pattu, mida ei saaks andeks paluda. Isegi Püha Vaimu teotamiseks jääb inimene madalaks, nagu on Markuse evangeeliumi tõlgendades seletanud Osvald Tärk.
Patu jaoks on kindel mõõdustik olemas ilmselt ainult inimlikult tasandilt vaadelduna. Aga Kõigekõrgema jaoks pole ju vahet, kas sa oled natuke või palju patune või peaaegu õige. Südamest kahetsenuile annab Jumal andeks ja halastab.»
Kui kaua võib ühte teemat maalida?
«Ükskõik, sest kui seisund on juba tuttav, siis on kerge sinna siseneda. Nii palju, kui pildi sisse ennast panustad, annab ta sulle ka vastu.
Praegu ma ei maaligi, puudub motivatsioon, tegelen hoopis teise teemaga. Kolmandat suve ehitan kodus Põlvamaal saviseintega laudast ateljeed. Mulle meeldivad need 60 cm paksused seinad.»
Imat armastab üksi toimetada, ta teeb ehitustööd ka ilma abijõuta, sest ei taha sundsuhtlemist. «Kui on vaja pikka palki paika tõsta, mõtlen palgi teise otsa veel ühe virtuaalse mehe ja … ikka olen kuidagi saanud. Imelik oleks pooleli ka jätta.» Niisiis on kahetine olek ka muidu, peale maalimise talle tuttav. Siin ja samal ajal seal.
Mida tähendab Teile depressioon?
«Millegi ebaolulise valulikku hingelt mahakoorimist. Viimasel ajal olen lakanud depressiooni edasi lükkamast. Mida kiiremini sisenen, seda kiiremini pääsen ka välja.»

Juune Holvandus

Imat Suumanist
Sündinud 1964.
Silvia Jõgeveri õpilane, lisa õppinud TÜs maaliosakonnas.
Õpetanud Tartu Kõrgemas Kunstikoolis.
Huvitunud malest, mudellennundusest, bridžist, astronoomiast.
Keskkoolis tahtis saada astronoomiks, emapoolne vanavanaisa oli esimene eestlasest Tartu tähetorni direktor, matemaatikaprofessor.
Mängib klaverit; kui klahvistikku kodus pole, tunneb end halvasti. Praeguseks on enamik hobisid läbi põetud, selle asemel on ehitus maal. «Enne meheks ikka ei saa, kui pole isiklikku mootorsaagi ega segumasinat,» ütleb ta.
Selle kümnendi näitustest on talle endale meeldinud Tartus Tigutornis Kursi koolkonna oma, kultuuri armastavas Narvas, ka Viljandis Paul Kondase muuseumis toimunu.

Imat Suumani lähedased
Isa oli kunstnik ja luuletaja Aleksander Suuman, ema Bibi-Mai Suuman luuletab samuti.
Vennad muusik Andrus Rootsmäe (InBoil), maalija Aapo Pukk, teatrimees Toomas Suuman.
Imati naine on keraamik Kersti Raidma-Suuman, poeg Paul Suuman esimesest abielust. Koera nimi on Voldemar Kelluke.

Imat Suuman: «Lilli maalides vaatlen neid kui elusolendeid portretisti pilguga.» Foto: Sirje Semm

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda. (1Jh 4:21)