Slava Ukraine
Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Ilusaim kell kuulutab suurt rõõmu ja ühendab rahvast

11.05.2022 | | Rubriik: Kirikuelu
Enne valamist loeb koguduse õpetaja Timo Švedko veel palve.

Tartu Maarja kogudus on igatsenud kirikuhoone taastamist aastakümneid. Jumala abiga ja paljude toetusel saab unistus teoks. 3. juulil pühitsetakse kiriku torn. Et tornis taas kellad heliseksid, valati 29. aprillil Saksamaal Gescheris Tartu Maarja kirikule neli kella.  

Tundub natuke patune olla kodust ära ja mitte näha, kuidas Maarja kiriku torni ülemine osa võtab üha enam ilmet ja kuldne kukeke juba küütleb metallikojas. Ent tõelist imet sai näha Petit & Gebr. Edelbrocki valukojas, kui sulametall, millel temperatuuri 1150–1180 kraadi, kobrutades voolas mööda renne ettevalmistatud pesadesse, et vormuda kauniteks kelladeks. Siinjuures olgu edastatud koguduse mõõtmatu tänu Janek Veeberile kellade näol tehtud hinnalise annetuse eest. 

Kindel otsus 

Oli palju peamurdmist enne suurt otsust, mis kelladele nimeks saab ja missugused tekstid ning sümbolid kelli kaunistama hakkavad. Nüüd on kellad valatud ning Maarja kiriku tornis hakkavad hüüdma Armastus, Usk, Lootus ja Rõõm. Kellade valamist, aga kahe väiksema – kaaluga 670 ja 370 kilo – vormist väljavõtmist oli koguduse delegatsioonil võimalik kohapeal vaadata.

Enne veel kui koguduse jaoks ajalooline hetk kätte jõudis, olid valukoja perenaisel Ellen Hüeskeril ja tema töömeestel kibedad päevad. Ja vastutusrikkad, sest eeltööst sõltub, kuidas kellad välja tulevad ja helisema hakkavad. 

Kella südamik laotakse punastest tellistest, kaetakse kipsi ja põhu seguga ning selle segu sees on erilised vormid, mis tänapäeval tehakse silikoonist. Need vormid on eriliselt tähtsad. Maarja koguduse antud kavand oli keeruline, kinnitas valukoja perenaine. Ei suuda ette kujutada Ellen Hüeskeri närvipinget.

Vahemärkuseks: ta on õppinud metallurgiat ja töötanud valukojas aastaid abikaasa kõrval, ent abikaasa Hans-Göran kutsuti kolm aastat tagasi Isakoju ja kellade valamist pole tükk aega olnud. Kestavad ju kellad, ütleme, 800 aastat. Erilist sündmust valukojas oli uudistama tulnud ka mitu linlast. Lisaks valati kaks väikest kella ühele kodukabelile ja rahvast oli sel päeval valukojas tavapärasest rohkem.

Uus maailm

Valukoja erilisus algab välisuksest. See on vana, kulunud, krobeline. Kui ettevõtte päritolu ulatub 17. sajandi keskpaika, esimene kell valati Gescheris 18. sajandi lõpus, pole midagi imestada. Valukoja õhk on nagu pisut hall ja erilise lõhnaga. Parem on mitte kuskile toetuda, sest kindlasti määrid end ära. 

Kõrgel laes on relsid, suuremad ja laiemad kui raudteel, ning neid saab mööda lage edasi-tagasi liigutada. Telferi liigutamisest tekkiv mürin on sedavõrd tugev, et töömehed kasutavad kõrvaklappe. Linnakese tänavail jalutades ei oska ette kujutada, et ühe ukse taga avaneb täiesti teistsugune maailm.

Töömehed meenutavad pisut tulnukaid mõnest ulmefilmist. Neil on kuumakindlad ürbid üll ja paksudel saabastelgi katted ümber, kui nad puistavad rennidesse kivisütt, et see siis süüdata. Rennid peavad olema tulised, enne kui neisse lastakse võimsast ahjust tuhandekraadine sulam. Seda erilist hetke oodates on koguduse õpetaja Timo Švedko osalistele jaganud laululehed ja kõik koos palvetavad ning laulavad ühest suust „Püha vaikne rahu“ (KLPR 205). Hetk on pühalik.

Ja kui Ellen Hüesker kuulutas Markusele: „Jumala nimel, vala nüüd“, pulbitseb ja voolab sulametall mööda kuumaks aetud renne mulla alla maetud vormidesse. Just pulbitseb, sest temperatuuride erinevus on väga suur ja tuleb tähelepanelik olla, et mõni tulesäde riietesse auku ei põletaks. Süda lööb tavapärasest kiiremini ja ärevusega hinges jälgivad metallivalu teekonda peale õpetaja veel sihtasutuse juht Silvia Leiaru, ehitusjärelevalvet tegev insener Riivo Klaas, juhatuse liikmed Indrek Pekko ja Lea Saar ning tema tütar Linda, aga nõukogu liikmena ka allakirjutanu. Linda Saarel on ka tähtis ülesanne filmida koguduse jaoks nii olulist protsessi. Lühikesi klippe on huvilised saanud koguduse Facebooki kanalil juba jälgida, aga valmimist ootab lühifilm.

Ilus, ilusam, ilusaim 

Iga uut päeva tervitame valukojas. Ootusärevus on nii suur, et sõidame vaatama, kuidas töömehed võtavad vormist välja kõige väiksema, erakabelisse mõeldud kella. Vaatame taas valukojas ringi ja lubame järgmisel hommikul tagasi olla. 

Kuue päeva sisse mahub palju muljeid. Kui neist päevist kaks kulusid lennuki- ja autosõidule, siis loodame, et me teistel päevadel valukoja inimesi ära ei tüüdanud, vaid et nad meie kannatamatusest, kustumatust huvist ja rõõmust rõõmu tundsid. Väikestest kelladest suurem – „Rõõm“ – oli see, mille väljavõtmist eriliselt ootasime. 

Kellal on värsirida „Ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale“ (Lk 2:10). Nii mõnelgi tuli kohapeal pisar silmanurka. Rõõmupisar. Ärevus oli suur. Kas noodikiri ikka välja tuli, kumises küsimus iga kohalolija peas. Ilmselt mõlkus sama küsimus ka tegijate mõtetes. 

Tulemust sai näha pärast seda, kui töömehed olid kella liivapritsiga puhastanud. Minutid tundusid venivat tulemust oodates. Kõigi rõõm oli suur – Alo Põldmäe kirjutatud noodid Eesti hümniks saanud Jannseni laulust „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“ on selgesti loetavad. 370 kilo kaaluv ja 86 cm läbimõõduga kell hakkab linlastele lööma täistunde ja, nagu nimigi ütleb, kuulutama rõõmu. Kell on imeliselt ilus oma noodikirja ja kihelkonna vöökirjaga. Ilusaim kell, mida ma kunagi näinud olen.

Kellad olid veel soojad, kui need vormist välja võeti. Suurte kellade jahtumine võtab rohkem aega ja nendega kohtumine seisab kõigil veel ees. Suurim kelladest, Armastus, hakkab kumisema armastusega Jumalale, Maarjale, Maarjamaale, kõigile emadele ja igale ligimesele, mõtles kogudus kella kavandades. Lootus kõneleb aga koguduse ja eesti rahva lugu ning kella ehib Tartu vapp. Just Tartu linn on aidanud hoida lootust kiriku taassünnile. 

„Kellahelin sütitab südametes usku ning juhib inimesi igavese elu lootuse ja rõõmu juurde, mis on meie Issandas Jeesuses Kristuses. Temas on meile ilmutatud täiuslik Jumala armastus. Oleme kogudusega tänulikud, et Tartu Maarja kiriku kellad võivad peatselt kõlada Tartu linnas ning kuulutada kogu rahvale rõõmusõnumit,“ ütleb koguduse vaimulik Timo Švedko ja loodab, et koos kirikukelladega hakkab helisema ka inimeste usk. 

Jääme põnevusega ootama kellade jõudmist Tartusse. Enne, kui kirikutorn 3. juulil pühitsetakse, saab kellasid kiriku juures lähemalt vaadata. Kellade valamise protsess on vaatamiseks aadressil https://www.facebook.com/tartumaarjakogudus/videos/356721466416538.

Rita Puidet

Tartu Maarja kiriku kellad

Armastus: kaal 1450 kg, läbimõõt 1,32 m

Usk: kaal 980 kg, läbimõõt 1,18 m

Lootus: kaal 670 kg, läbimõõt 1,03 m

Rõõm: kaal 370 kg, läbimõõt 0,86 m

Annetada saab

Kiriku taastamiseks saab annetada Tartu Maarja Kiriku sihtasutuse (Õpetaja 5, 51003 Tartu, reg nr 90007402) Swedbanki kontole EE132200221021269201.

Pildigalerii:

Ellen Hüesker.
Kivisöega täidetud rennides süüdatakse tuli.
Valukoja ahi on saavutamas õiget temperatuuri.
Rõõmu-kell sõidutatakse puhastuskambrisse, kus liivaprits oma töö teeb.
Rõõmu-kell on valmis viimistluseks.
Lootuse-kella ehib Tartu vapp. 7 x rita puidet

Kristus ütleb: Kui mind maa pealt ülendatakse, siis ma tõmban kõik enese juurde!  (Jh 12:32)