Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Ilmunud on raamat judaismi olemusest

01.04.2015 | | Rubriik: Kultuurielu

judaismi-olemusLeo Baecki «Judaismi olemus» (Ilmamaa, 2014) on üks tõlkeraamatutest, mille juurde üha uuesti tagasi tulla.

20. sajandi progressiivse judaismi arengu koha pealt hindamatu suurkuju Baecki mõtete kogumik (originaalteos on ilmunud 1905) pole põnev ja sissevaatav lugemine mitte ainult juudi religiooni järgijale, vaid ka igale teisele religiooni üle mõtisklejale. Järjekindlus, mida Baeck näitab üles, uskudes inimesse ja tema Jumala poolt antud headusesse, peaks inspireerima igaüht.
Algses versioonis Tartu taustaga luterliku teoloogi Adolf von Harnacki «Kristluse olemusele» (eesti keeles 2009) vastusena kirjutatud teos kirjeldab judaismi kui arenevat ja elujõulist religiooni. Tänu oma mõtete universaalsusele ja sõnavõttude mediteerivale iseloomule ei jää aga raamat kuidagi õpiklikuks või kaugeks. Eriti kui lugeda seda meie oma väikerahva vaatepunktist. Baeck ei võta väikest arvu või karmi ajalugu kui needust, vaid rõhutab, et need teevadki kogukonnast parima, mis ta olla võiks.
Teos on jagatud kolme ossa: «Judaismi iseloom», «Judaismi ideed» ja lühike «Judaismi alalhoidmine». Eessõnas soovitab Baeck ise alustada judaismi ideedega, kuid siit pole loota lihtsat ja konkreetset seletust, mida juudid siis usuvad. Olukord on nii raamatus kui selle kaante vahelt väljas märksa kaunim ja mitmekülgsem.
Vertikaalse tasandi kõrval (Jumala ja inimese suhe) on autor võtnud aega, et arutleda ka religiooni horisontaal­sete tasandite üle (inimese usk iseendasse, usk kaasinimesse ja laiemalt usk inimkonda). Just need rohke mõtte- ja keelemänguga peatükid pakkusid mulle kõige rohkem mõtteainet üldinimlikust vaatepunktist. Usust kaasinimesse on ka ühe teise juudi mõtteloolase Martin Buberi sulest 2013. aastal eesti keeles ilmunud teos «Mina ja sina».
Oma üldiselt elujaatava sõnumi kõrval pakub Baeck ka teravat kriitikat nii kristluse, ateismi kui eriti budismi vastu. Sealjuures tuleks toonitada, et need sõnavõtud on pigem harvad ja alati selgelt läbimõeldud. Teos pakub märksa rohkemate näidetega (ning tõlkija lahkete kommentaaride ja sõnaseletustega) ülevaadet judaismi erinevatest ilmingutest ja vooludest läbi aja.
Lugeja ees avaneb juudi religioon kui elav ja arenev uskumuste süsteem, mis traagilisele ajaloole vaatamata on suutnud jääda positiivseks ja erksaks tuleviku suhtes. Võib-olla ongi sellel põhjusel viimane peatükk judaismi alahoidmisest nii lühike: enesestmõistetava üle pole mõtet arutleda.

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)