Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Ilmunud on Priit Rannuti mälestuste raamat

15.01.2014 | | Rubriik: Kultuurielu

rannutiMöödunud aasta detsembris ilmus raamat, mille ma kiiresti raamatupoest üles otsisin ja kohe huviga läbi lugesin – Priit Rannuti «Mälestused».

Onu Priit oli pika ja põneva elukäiguga mees, keerulistest aegadest ja suurtest raskustest läbi käinud. Küllap vormis Jumal teda nagu pottsepp voolib savi, sest Priidust sai hea ja ustav tööriist Issanda käes.
Nii mäletatakse onu Priitu noorte kristlaste innustajana nõukogude ajal, mäletame teda EELK Märjamaa koguduse õpetajana, aga esmajoones tuleb ta meelde kui oodatud külaline ning tähelepaneliku sõnaga jutlustaja. Oma mälestuste raamatu on ta kirja pannud niisama hoolikalt, nagu jutlusi ette valmistas – ei puudu sealt midagi, iga lause viib mõtet edasi.
Priit Rannuti mälestusi on kerge lugeda. Hetkekski ei jää autor paigale tammuma, vaid astub hoogsal sammul edasi, vähem olulist kõrvale jättes. See on raamat, mida oodati juba Priidu eluajal. Ta teadis seda ise väga hästi, kuid ei lasknud ennast mõjutada ka kõige lähematel inimestel.
Hea töö vajas aega. Hoolikalt kontrollis Priit üle faktid ja sündmuste tausta. Tean seda kindlasti, sest aitasin tal uurida mõnda lõiku vennastekoguduse ajaloost.
Minevikku meenutades püüdis Priit olla objektiivne – ei ta ilusta midagi ega rõhuta raskusi. Muu seas ütleb ta südamelt ära mitu ebameeldivat asja, mida ta muidu ei kippunudki rääkima. Ka siis väldib ta nii enese õigustamist kui enesele ülemäära tuha päheraputamist.
Minu hinnang loetud raamatule on muidugi subjektiivne. Eriti raamatu alguse poole oli lihtne sündmustikule kaasa elada, kuna kirjeldatud lapsepõlv keset kiriku- ja kuulutustööd tuletas mulle meelde mu oma lapsepõlve, samuti elukohavahetused.
Treffneri koolimaja Tartus nägi minu õpingute ajal välja umbes samasugune, kui seda mäletas Priit. Ka edasi tundub elulugu kulgevat tuttavat rada: Tartu ülikool, usuteaduskond. Mäletan Priidu meenutusi auditooriumidest, kus üht või teist loengut peeti. Mina jälle, et kuidas praegu on.
Ja siis korraga … Jumala arm on hoidnud praegust põlvkonda sõja ja surmahirmu eest. Olen 33aastane, Priit oli selles vanuses Inta vangilaagris. Korraks on lugeda raske. Ma tean, et oli nii, aga ikka on raske uskuda ja loen nagu muinasjuttu.
Kuigi veel praegu on minu jaoks vaid ühe käepigistuse kaugusel küllalt inimesi, kes elasid läbi neid hirmu ja kannatuse aegu, mõtlen ikka: kas tõesti seesama vana tuttav onu Priit, kas ta on päriselt just seal viibinud ja täpselt neid olukordi läbi elanud!?
Loen südame põksudes ja kaalutlen, kuidas ma ise oleksin ühes või teises olukorras käitunud või kas üldse ellu jäänud. Raamatut kinni pannes tunnen kerget piinlikkust. Miks mind on nõnda hoitud? Ilmselt pole ma ainus, kes nõnda küsib. Meile on antud teenimatu armuaeg ja erakordne võimalus otsida Jumala tahet oma elus. Aidaku Jumal meil seda aega tema meele järgi kasutada!
Loen raamatut edasi, kuulates mõttes kirjutaja häält. Siis kohtus Priit minu vanaema õega. Nad abiellusid. Loen, kuidas Priit tegi koos Joeliga noortetööd. Järjest põimuvad perekonna lood. Mina sündisin alles siis, kui Priit oli juba 60aastane, aga mäletan teda ja tema prilliketti umbest samast ajast, kui ma iseennastki mäletama hakkan. Ta oli lihtsalt nii meeldejääv.
Head lugemist!
Kristjan Luhamets

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)