Ilmalikust laulust sai koraal «Nüüd hingvad inimesed»

Kiriku laulu- ja palveraamatu õhtulaulude hulgas on koraal «Nüüd hingvad inimesed», mille juurest leiame märke «omal viisil» («Nun ruhen alle Wälder»).
Lähemalt selle koraali lugu uurima hakates selgub aga hoopis midagi muud. Nimelt on see meloodia algselt olnud hoopiski ilmalik laul «Innsbruck, ich muss dich lassen» («Innsbruck, ma pean su jätma»), mille kirjutas renessansiajastu helilooja Heinrich Isaac umbes 1490. aastal.
Heinrich Isaac (1450(55)–1517) kuulus Madalmaade koolkonna kolmandasse põlvkonda, teenides Firenzes, Innsbruckis ja Torgaus mitmete võimukandjate ja ülikute juures. Saksa muusikaloole on ta oluline polüfooniakoolkonna rajajana.
Meloodia autorluse osas on muusikaloolased erinevatel seisukohtadel: esineb ka arvamusi, et Isaac kasutas 15. sajandi frottole’t, millele sõnad kirjutas. Levinum on siiski seisukoht, et meloodia on algselt tema loodud. Laulu sõnad räägivad aga Austrias asuvast Innsbrucki linnast, millest on kahju lahkuda. Isaac tegi laulust ka kaks erinevat neljahäälset seadet, kus ühel juhul oli meloodia tenori partiis, teisel juhul tiiskandis (kõrgeim hääl).
Kui Isaaci kirjutatud meloodiajoonis on meie KLPRis leiduva koraali meloodiaga veel võrreldavalt suhteliselt sarnane, siis meetrika ja rütmid erinevad kardinaalselt. Renessansile omaselt olid rütmid erineva vältusega, mis tekitas mõnusalt paindliku ja vahelduva meetrumi. Algses variandis esines viimane fraas topelt, mis hilisemates vaimulike laulude väljaannetes kadus aga päris kiiresti.
Kas oli põhjuseks kaunis meloodia või hästi kirjutatud seaded, igatahes juba 1505. aastal hakati seda vaimuliku tekstiga laulma. Esmakordselt trükist ilmus ta 1539. aastal Forsteri väljaandes sõnadega «O Welt, ich muss dich lassen» (Oh maailm, ma pean su jätma). Teksti autoriks oli J. Hesse. Et vaimuliku teksti viimases reas oli kaks silpi rohkem kui ilmalikus, siis jaotati silbid viimases fraasis ümber. Meloodiajoonist ei muudetud.
Järgmises, 1598. aasta väljaandes, esinesid juba ka muudatused meloodias ning rütmides. Viimasest fraasist kadusid pooled noodid ja sellega seoses ka kaunis melism, samuti selle kordus. Jäeti ära punkteeringuid, muudeti üksikuid noote ja mõnes fraasis ka meloodia suunda. Lõpptulemus oli laulu algvariandist juba küllaltki erinev.
17. sajandi esimeses pooles ilmus «O Welt, ich muss dich lassen» paljudes lauluraamatutes mitmete erinevate muudatustega. Huvitav on jälgida, et osas variantides on isegi algsed meloodia- ja rütmikombinatsioonid tagasi tulnud. Näiteks 1612. aastal on viimane fraas tagasi täpselt samal kujul, nagu kirjutas helilooja.
Praeguse teksti «Nun ruhen alle Wälder» on kirjutanud tuntud saksa teoloog ja paljude koraalitekstide autor Paul Gerhardt. Esmakordselt esines see tekst 1647. aastal Berliini kantori Johann Crügeri väljaandes koos meloodiaga «Innsbruck, ich muss dich lassen».
Sellest võib järeldada, et Gerhardt kirjutas sõnad paralleeltekstina just sellele viisile. Hiljem on teised heliloojad seda teksti ka oma laululoomingu juures kasutanud. Teada on laulud Chr. Peterilt (1655), J. S. Ebelingilt (1667), J. Hinsselt (1690) ja Fr. Mergnerilt (1876). Praegu on Gerhardti tekst enamikus lauluraamatutes kasutusel siiski Isaaci «Innsbruck, ich muss dich lassen» viisiga.
18. sajandil, kui hakati koraalide meloodiaid ühetaoliste rütmidega laulma, muudeti ka selles laulus enamik vältusi ühepikkusteks. Nüüdseks on mitmel pool Euroopas vanem laulukuju tagasi «rütmiseeritud». Eestikeelse tõlketeksti autor ei ole teada.
Tuuliki Jürjo