Ilma näota vendlus?

Kas kristlasel sobib olla vabamüürlane? See küsimus on kirikus ühtäkki väga tulise debati esile kutsunud. Juba aastaid on teada, et EELK liikmete seas on vabamüürlasi. Neile pole peetud nõiajahti ega korraldatud ketseriprotsesse. Avalik diskussioon puhkes siis, kui selgus, et vabamüürlastega on liitunud üks tuntud vaimulik.
Üks pool on ametivendadele ette heitnud nõiajahti, võimu­iha ja valimisvõitlust peapiiskopi koha pärast. On kõlanud arvamus, et kui kirik peaks keelama vaimulikel olla vabamüürlane, võib oma kuuluvuse kohta valetada. Teise nõuande kohaselt võib küsimusele «Kas sa oled vabamüürlane?» rahumeeli vastamata jätta.
Sisuliselt öeldakse kolleegidele: ärge esitage küsimusi, see pole teie asi. Samas kinnitatakse, et vabamüürlus on ristiusuga igati kooskõlas ning paljud tublid vabamüürlased toovad kirikule kasu.
Kui see ka nii on, võiks kaaskristlastel siiski olla õigus küsida, mida vabamüürlus endast kujutab, kes sinna kuuluvad ja millega nad tegelevad. See ei ole ebaterve uudishimu, vaid usalduse ja mõistmise küsimus. Praegu on meil tegemist justkui ilma näota vennaskonnaga, kes kirikus juuri ajab ja liikmeid värbab. Ja kes keeldub küsimustele vastamast.
Vabamüürlus ei ole võrreldav kirikusiseste vagadusliikumiste ja seltsidega. Mitmed teoloogid on osutanud, et vabamüürluse usuline alus on ristiusust erinev. Mõned konfessioonid ei luba oma töötegijatel või liikmetel vabamüürlaste hulka kuuluda.
See, mis vabamüürlikest rituaalidest ja vannetest teada on, tekitab küsimusi. Kas näiteks Jumala nimel öeldav jube eneseneedmine vande murdmise puhuks on ikka kooskõlas katekismuse seletusega teisele käsule: «Meie peame Jumalat kartma ja armastama, et me Tema nimel ei nea, ei vannu, ei nõiu, ei valeta ega peta …»?
Jääb arusaamatuks, mida on kristlasel vabamüürlusest otsida. Võimalust ennast vaimselt täiendada? Eesti Suurlooži kodulehelt võib lugeda: «Vabamüürlus õpetab loožis sooritatavate rituaalide vahendusel elufilosoofiat, moraalisüsteemi ja enda paremat tundmist.»
Aga seda kõike pakub võrratult enam kristlik kirik oma tohutu vaimuliku tarkuse ja kogemusega!
Väide, et vabamüürlasi tahetakse kirikust välja ajada, ei vasta tõele. Kirikusse on teretulnud kõik inimesed. Kirik on Kristusesse kui ainsasse Päästjasse uskujate kogu, kus kuulutatakse evangeeliumi ja jagatakse sakramente.
Kuid pühakiri õpetab meid vaatama ainult Kristusele ja ütlema lahti sellest, mis võib meid temast eemale viia. Viimses kohtus pole meil abi eneseõigustusest ega sõprade toetusest. Ega sellestki, kui ütleme end olevat 21. sajandi inimesed, kes on omaenda elu peremehed.

 

 

 

 

Veiko Vihuri,
Saarte praostkonna praost