Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Ikooni kirjutamist tabada püüdes

14.08.2013 | | Rubriik: Kirikuelu

Ikooni maalimist on usaldatud vaid valituile, jumaliku märgiga pühitsetuile.

Selles kunstis valitsevad kindlad reeglid, mida järgida, et vaataja oskaks kujutist lugeda ja mõista, sellepärast nimetatakse ikooni vahendamist kirjutamiseks.
Ajaloos on vaieldud, kas üldse tohib jumalikku pildil kujutada – inimlik ettekujutus võib olla väär, rikkuda tõelist sõnumit. Siiski on osutunud ikoonikunst elujõuliseks, asendades sageli kirjasõna, mida oskasid ise vaid vähesed. Pildisõnumist aga saavad osa kõik, kes näevad.
Hiiumaa kirikupäevade õpitoas jagas õpetaja Sirje Säär mõningaid ikoonimaali algtõdesid. Isegi lihtne käeproov osutus niivõrd haaravaks keskendumisharjutuseks, et kavandatud paar tundi kestsid  õhtupoolikuni. Muidugi neile, kes asja himuga võtsid.
Esmalt loeti palve, ilma selleta ei saagi. Siis jagati kõigile kätte maatriksid – Jee­suse büsti joonkujutised tuntud ikooni järgi A4 paberil. Siis pehmet värvikriiti, millega maatrikslehe tagakülg üleni kaeti, et sellest näojooni mööda pliiatsiga üle kirjutades  jääks jälg aluspaberile.
Igaüks tundis kohe, kui hästi ta käsi suudab joont järgida. Ega olnudki nii hõlbus. Maatriksi silmad ja nina jäid ikka natuke teisemaks.  Jõudis kätte värvide segamine. Pea ümber olev halo pidi eristuma nii näost kui teiselt poolt taustast, kuigi värv oli sama. Oskus pooltoone segada ja paberile kanda tuli ära õppida.
Nüüd meenutas õpetaja algklassi joonistamistundi, selgitades, kuidas kasutada pintslit. Esmalt ikka suuremad pinnad, siis natuke kuivamist, viimaseks jäid peened pintslitõmbed. Muidugi ei jõutud värvide tähenduste nüanssideni, veidral moel aga saabus käe kaudu arusaamine, et igal joonel ja kurrukesel on tõesti kindel koht ja tähendus.
Juune Holvandus

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)