Esileht » Arvamused » Arvamus »

Ikka külvata ja külvata

05.02.2003 | | Rubriik: Arvamus, Juhtkiri

Üks ametivend kirjutas: «Ma tahaksin hea meelega noorteleeriga alustada, aga üks väike viga on _ ise nad ei tule. See pole enam mingi argument, et vanaema oli kiriku liige. Lühidalt, mis nipiga noori kiriku juurde tuua? Kas peaksin mõtlema välja mingi noorteürituse või käima rohkem ringi ja nendega suhtlema või mõlemat? Kuskil on mingi barjäär ees…»
Teine ametivend vastas: «Kõige paremini saab noortega ühendust nende endiga suheldes. Vaja on olla ühenduses ka kooliga. Noorteleeri planeerides tuleb endale aru anda, millises vanuses noori sa tahad leeris näha. Kahjuks on 15- ja 18aastaste maailmanägemus väga erinev ja praktikas neile korraga tundide andmine keeruline. Kui me muidugi ei tee mingit vanuselist lahterdamist, pidades leeritundi loengu vormis, kus leerilaps on ainult kuulaja rollis, siis ei ole vist suurt erinevust. Tuleks saata koguduses ristitud lastele kodudesse leerikutsed. Kui kutsele ühel aastal ei vastata, tuleks saata see uuesti järgmisel aastal. Kõige paremini toimib alati otse kutsumine või siis kaasata sellesse koguduse aktiivsemate liikmete peresidemeid. Kui vanasti oli leeritulek kogukonna ja koguduse nõukogu mure, siis kahjuks on see täna õpetaja mure.»
Kuidas me külvame, millised on vahendid, millised on eesmärgid, millised on meie soovid, milline on meie süda? Mõni päev tagasi olime praost emeeritus Gustav Maaranna kirstupanemisel. Ühe külvimehe pikk tööpäev on jõudnud õhtusse. Kirstu juures räägiti oma mälestusi ja öeldi soove, jutustati sellest, mis õpetaja juures oli nende arvates kõige olulisem, miks oldi kiriku juurde jäädud.
Gustavi ristitütar tunnistas, et temast vaevalt oleks saanud arst, kui ristiisa ei oleks teda julgustanud ja aidanud. Üks mees jutustas, et hangus heina, kui õpetaja läks mööda. Õpetaja küsinud, kas tal teist hangu on. Seal koos heina tõstes süvenes usaldus ja sõlmusid sidemed, mis pidasid vastu surmani. Veel jutustas keegi, et nad kohtusid Pärnu bussijaamas. Mõlemal oli kiire, aga kui praost kuulis, et kooliõpetaja läheb piiblikooli, tõstis ta käe üles ja ütles: õnnistus saatku sind. Ja see õnnistus saadab siiani. Kuidas metsa hüüad, nii mets vastu hüüab – see oli üks tema elureegleid.
Kas saame väliselt võrrelda viiekümnendaid aastaid ja viimast kümnendit. Eks ole meie võimalused palju avaramad. Samas on meie ajal palju suurem oht muutuda vaimulikust ametnikuks. Aga oluline ei olegi asju keeruliselt öelda, vaid lihtsalt koos ja ette elada. Küllap on tõesti õige, mida üks vanem ametivend ütles: selleks, et keegi võiks olla sambapühak, peab tal olema piisavalt neid, kes teda toidavad ja hooldavad. Määrab see, kes sa oled ja mitte see, kelleks sa ennast pead. Külvamine on suurepärane ülesanne, aga see õnnestub siis, kui ka ise ollakse valmis seemnena mulda langema.
Gerhard Tersteegen laulab (KLPR 264:4):
Oh Jeesus, oma püha nime
mu südamesse kirjuta,
et Sinu suure armu ime
võiks hinge sisse vajuda,
et sõna, töö ja terve elu
siis kuulutaks Su nime ilu!
Tiit Salumäe,
assessor

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)