Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Ikka ja jälle rahast

16.01.2008 | | Rubriik: Juhtkiri

Hea lugeja, tahan Sulle teada anda omalaadsest juhtumist, mis leidis aset eelmisel nädalal ning mille vahetuks tunnistajaks ma olude sunnil olin. Konsistooriumi poole pöördus vene keelt kõnelnud meesterahvas ning avaldas soovi teha luterlikule kirikule märkimisväärne annetus. Riigikeelt ta ei osanud ning samuti puudusid teadmised, kuidas oma tahet realiseerida. Et tema soov tundus esialgu uskumatuna, otsustasin kui vene keelt tundev konsistooriumi asjapulk sooviavaldajaga kohtuda. Kohtumispaigaks sai tema firma kontor, mis asus nõukogudeaegses tootmishoones Männikul ning mille leidmisega oli tükk tegemist.

Ma ei hakka pikalt ümber jutustama meievahelist vestlust, mis kestis pea tunni ja oli üllatavalt avameelne. Minu vastas istus mees, kes kaheksakümneaastaselt juhtis väikest kummitooteid valmistavat ettevõtet, kes suurema osa oma elust teenis tänaseks juba unustatud Nõukogude armeed, kellel Eestis ei ole ühtegi lähedast (abikaasa suri aastaid tagasi) ning kelle professorikraadiga poeg koos oma perega elab pikemat aega temast eemal, seejuures viimased seitse aastat Stockholmis. Pojapere külastamine igal nädalalõpul on kohustus, millest minu vestluskaaslane ei olnud nõus mitte mingil tingimusel loobuma.
Minu otsekohesele küsimusele, miks ta tahab annetada meie kirikule, vastas ta väga lihtsalt: «Olen siin (Eestis) elanud 46 aastat ning soovin annetada kirikule, kuhu kuulub enamik põlisrahvast.»
Minu teisele küsimusele, kas ettevõtte juhtimine sellises kõrges vanuses üle jõu ei käi, vastas ta: «Töö on minu elu, vaatamata erinevatele aegadele olen ma teinud seda pühendunult ja vastutustundega.
Sarnane lähenemine on olnud omane enamikule meie kiriku vaimulikest töötegijatele, kuid mida aeg edasi, seda olulisemaks on muutumas sellised märksõnad nagu tööaeg, töökohustused, puhkus, haigekassa, palk. Kuigi vanasõna ütleb «Kuidas töö, nõnda palk», on viimasel ajal ikkagi esikohale tõusnud palganumber ning seejärel räägitakse töökohustustest ja vastutusest, kuigi viimase tarbeks ei pruugi palganumbrist enam jaguda.
Töö tasustamine on saanud viimase aja tõsiseimaks probleemiks ning kindlaid lahendusi olukorra parandamiseks välja pakkuda ei ole. Kõige tõesem on täna see, et kogudused peavad senisest tõsisemalt mõtlema oma hingekarjase töö tasustamisele ning asetama selle aastaeelarve koostamisel prioriteetsele kohale. Paljude koguduste juhatused on suhtunud sellesse kui teisejärgulisse kohustusse ning õpetajale palga maksmisele on eelistatud teha teisi vajalikke (tõsi, vahel ka küsitavaid) kulutusi.
Keskse palgakassa loomine on praegu mõeldamatu. Et maksta 145-le kogudusi teenivale vaimulikule keskmiselt 7000 krooni brutopalka kuus, on vaja aastaarvestuses raha 16 miljonit krooni. See teeb iga maksumaksja (arvestuslikult on EELKs 40 000 liiget) kohta 400 krooni aastas. Tundub esmapilgul suur summa olevat. Aga kui hästi järele mõelda, kas seda on ikka nii palju, et maksta ei jõuaks? Loomulikult tähendab see, et suuremad kogudused (280 liiget ja enam) panustaksid rohkem ning hoiaksid sellega veepinnal väiksemaid. Viimased oleksid selle üle ütlemata tänulikud, kuid mida ütlevad selle kohta suuremad? Vabatahtlikult nad selle poolt kätt ei tõsta ning see on arusaadav. Milleks karistada neid, kelle tööd ja tegemised liiguvad ülesmäge ning kes suudavad ise oma vaimulikust töötegijale palka maksta? Tulude ümberjagamine pidurdaks tublisti nende arengut ning sellega kaasnev kahju võib viia paratamatule langusele.
Kindlasti muutuks olukord lihtsamaks, kui meil oleks panustada keskkassasse raha muudest allikatest. Täna on need võimalused kasinad. 2008. aasta eelarves on vaimulikest töötegijate toetusteks ette nähtud 1 450 000 krooni. Mõnevõrra paremaks muutub olukord 2010. aastal, kui seda summat on võimalik oluliselt (umbes 2,5–3 korda) suurendada, kuid seda ei ole nii palju, et saaksime tõsiselt mõelda palgamaksmise keskkassa moodustamisele. Ikka jääb see palgatoetuse kassaks ning lisaraha vaimulikele töötegijatele makstakse valikuliselt, taotlusavaldusest lähtudes ja kirikuvalitsuse otsusega paika pandud suuruses ning perioodi jooksul. Mida aeg edasi, seda suuremad saavad olema riigi keskmised palgamäärad ning seda enam oleks keskkassasse vaja raha. Brutopalk 10 000 krooni kuus eeldab juba aastas 23 miljoni krooni olemasolu.
Arvude loogika on karm, kuid illusioone luua pole ka sügavat mõtet. Kui kogudused ei suuda vajalikul tasemel vaimulikule palka maksta, tuleb tõsiselt hakata mõtlema sellele, milline peaks vaimuliku töökoormus konkreetse koguduse juures olema, et see vastaks talle koguduse poolt makstavale tasule. Paratamatult ei saa tulevikus väiksemad kogudused rahapuudusel lubada endale põhikohaga «oma vaimulikku» ning nende teenimine hakkab toimuma kokkulepitud tingimustel ja väiksemas mahus.
Kontrollisin täna (esmaspäeva) hommikul konsistooriumi panga-arvet. Meile oli laekunud eespool mainitud vanahärralt annetus summas 100 000 krooni. Viimsi Püha Jakobi kirik saab selle summa eest mitu rida istepinke. Loodan, et veel sellel aastal saavad kõik pingiread paika ning kogudus tänab heldeid annetajaid vääriliselt.

Image
Mati Maanas
,
kantsler

Kristus ütleb: Ma olin surnud, ning ennäe, ma elan igavesest ajast igavesti ning minu käes on surma ja surmavalla võtmed! (Ilm 1:18)