Esileht » Arvamused » Arvamus »

Iisraeli ja Palestiina konflikti viis mõõdet

26.05.2021 | | Rubriik: Arvamus
Merille Hommik.

Kaheteistkümne päeva jooksul (10.–21. mai) hukkus 248 palestiinlast, neist 66 olid lapsed. Kui „Aktuaalse kaamera“ õhtustes uudistes tõdeti, et „iga neljas oli laps“, siis see meenutas holokausti, kus hukkus 6 miljonit juuti, kellest samuti iga neljas oli laps. Iisraelis oli hukkunuid 12. Gazas hävinesid mitmed haiglad, kümned koolid, umbes sada tuhat inimest jäid eluasemeta. Võrreldes näiteks 2014. aasta Iisraeli-Gaza konfliktiga, oli sel korral hukkunuid oluliselt vähem, ent nii nagu varem, peavad mõlemad peamised osapooled (Iisrael ja Hamas) end asetleidnud konfliktis võitjaks.

Viis mõõdet, mille ümber konflikti dünaamika kulgeb:

1. Jeruusalemm. Enne seda, kui konflikt 10. mail (mil Iisraelis tähistatakse 1967. aasta Kuupäevasõjas toimunud Jeruusalemma ühendamist) vägivaldseks muutus, protestisid palestiinlased 6. mail Ida-Jeruusalemmas Iisraeli ülemkohtu otsuse vastu, mille kohaselt saadetakse kuus palestiinlaste perekonda välja Ida-Jeruusalemma Sheikh Jarradi linnaosast. 

Rahvusvahelise õiguse varasemad lahendid on näinud ette samu õigusi mõlemale poolele – et kui iisraellased saavad neile enne 1948. aastat Läänekaldal või Ida-Jeruusalemmas kuulunud vara tagasi taotleda, siis saavad palestiinlased taotleda endale tagasi ka neil Iisraelis enne 1948. aastat olnud vara. Praktika aga olnud üsna ühesuunaline, iisraellasi asub elama palestiinlaste aladele – nt Läänekaldal elab umbes 400 000 ja Ida-Jeruusalemmas umbes 200 000 Iisraeli asunikku. Erand on Gaza, kust pärast 2005. aastat on Iisrael omad asunikud välja toonud. 

Rahvusvahelise õiguse lahendid võimaldavad ka Palestiina pealinna asumist Jeruusalemmas. Donald Trump aga tunnistas 2017. aastal Jeruusalemma Iisraeli pealinnana, 2019. aastal tunnistas esimese riigina maailmas Golani kõrgendikku Iisraeli suveräänse territooriumina (ehk mitte okupeeritava alana). 2020 jaanuaris avaldatud Trumpi rahuplaani kohaselt saab Iisrael annekteerida (ehk kuulutada oma territooriumiks) Jordani oru ja kõik iisraellaste asundused Läänekaldal, kokku umbes 30% Läänekalda territoorumist. Ida-Jeruusalemma kasvav asustamine on selle protsessi alaosa. 

2. Biden. Joe Biden erineb Donalt Trumpist, kuna pole oportunist (st ei tee ootamatuid otsuseid, ei soleeri), ent väga ei usu, et kallutaks tagasi seda, kuhu suunda Trump Iisraeli ja Palestiina suhteid on suunanud. Joe Biden on nimetanud end sionistiks ning juhul, kui Iisrael annab järele oma nõudmistes palestiinlastega asustatud aladele, siis selle impulss peab tulema pigem Iisraeli kui Ameerika Ühendriikide valitsuselt.

3. Poliitiliste valitsuste kriis. Iisraeli parteisüsteemis (ja Knessetis) on kasvanud nende osakaal, kes käsitlevad Iisraeli juutide riigina ning pooldavad Iisraeli kontrolli laiendamist Jeruusalemma üle ja osa Läänekalda alade annekteerimist. Ent samas on Iisraelis viimase kahe aasta jooksul olnud neljad parlamendivalimised ning stabiilset valitsuskoalitsiooni pole sündinud ka viimati 2021 märtsis toimunud valimistest. 

Palestiina omavalitsuse 85aastane president Mahmoud Abbas on olnud ametis tänu 2005. a valimistele, mille järel rohkem presidendivalimisi pole olnud. Ta on olnud võimul üle 10 aasta, andmata võimalust end ametisse tagasi mitte valida. Selle aasta maisse planeeritud Palestiina omavalitsuse valimised lükkas Abbas edasi. Võim on kindlates kätes vaid Hamasil Gazas, kes võitis 2006 valimised ja elimineeris Abbasi erakonna Fatah militaar- ja poliitilisest juhtimisest. 

4. Majandus. Sisemajanduse kogutoodang ühe inimese kohta on Palestiina aladel 16% sellest, mis on Iisraelis, mistõttu majandusliku toimetuleku mõõde väärib ka teadvustamist, seejuures on kriis selgelt suurem Gazas (tööpuudus üle 40%) kui Läänekaldal (tööpuudus 15% kandis), sest Gaza territoorium (pindalalt umbes kolmandik Hiiumaast, ent seal elab rohkem inimesi kui Eestis) on suhteliselt isoleeritud. 

5. Rahvusvahelised suhted. 2020. a jooksul sõlmiti Ameerika Ühendriikide vahendusel nn aabrahamlik leping Iisraeli, Araabia Ühendemiraatide, Maroko, Sudaani ja Bahreini vahel. Tegemist on riikidega, kes pole palestiinlasi konfliktides Iisraeliga kunagi aktiivselt toetanud, ent kes suuremas plaanis soovivad teha Iisraeliga majanduslikku ja poliitilist koostööd, kuna ümberringi asuvad seesmiselt lõhenenud riigid Süüria, Iraak, Liibüa, Jeemen, Liibanon, kus peamiselt Iraani toel kulgeb laiem sunniitide ja šiiitide konflikt. 

Regioonis on oma mõju kasvatanud ka Venemaa ja Türgi, mistõttu aabrahamliku leppe riigid näevad Iisraeli pigem vajaliku koostööpartnerina (nii majanduses kui poliitikas), mitte probleemina. Jõudude vahekorda kallutab Iisraeli poolele ka see, et palestiinlased on seesmiselt killustunud Palestiina omavalitsuse, Gaza ning Iisraeli araablaste (umbes 20% Iisraeli elanikkonnast, nende erakondadel on 10 kohta 120st Knessetis) vahel.

 

 

 

 

Alar Kilp,

politoloog

Ära lase kurjal võitu saada enese üle, vaid võida sina kuri heaga! (Rm 12:21)