Esileht » Arvamused » Arvamus »

Iisrael kahe tule vahe

11.08.2006 | | Rubriik: Arvamus

12. juulil
vallandunud sõjas Iisraeli ja Liibanonis asuva Hezbollah’ vahel on hukkunud üle
tuhande inimese. Konflikt Iisraeliga on Hezbollah’ enesemõistmise osaks olnud
alates tema rajamisest aastal 1982.

Liibanon on pindalalt (10 452 km²) natuke
väiksem kui üks neljandik Eestist. Iisrael koos Gaza piirkonna ja Läänekaldaga
(22 145 km²) on aga natuke suurem kui pool Eesti territooriumist.

Niivõrd väikesel alal elab aga kokku üle 10
miljoni inimese – Liibanonis 3,6 ja Iisraelis 6,3 miljonit, kusjuures Iisraeli
elanikkonna arvule lisanduvad Gaza sektori ja Läänekalda palestiinlased.
Ainuüksi Gaza sektoris, mis on suuruselt võrdne umbes ühe kolmandikuga Hiiumaast,
elab umbes sama palju inimesi (1,4 miljonit) kui kogu Eestis.

Mitmeusuline Liibanon

Vastavalt 1943. aastal kehtestatud
riigikorrale peab võim Liibanonis jaotuma suuremate usukogukondade vahel.
President peab olema maroniit (kristlane), peaminister sunniit ja parlamendi
spiiker šiiit. Ka parlamendi 128 kohta on sellest ajast saadik jaotatud nii, et
64 kohta on kristlastele, 64 kohta moslemitele.

Et Liibanonis on tänini peaaegu kõik (95%)
elanikud etnilised araablased (ülejäänud on valdavalt armeenlased), siis on
peamiseks kogukondi eristavaks tunnuseks just usk. Viimastel aastakümnetel on
aga kristlaste arv vähenenud umbes kolmandikule ja riigi suurimaks
usukogukonnaks on saanud šiiidid. Tänu palestiinlastest põgenikele, keda
arvatakse riigis olevat umbes 400 000, on suurenenud ka sunniitide arv.

Praegune sõjategevus Liibanonis on
kindlasti suur tragöödia, kuid võrreldes kodusõjaga aastatel 1975–1990, pole
asi hull. Kui praegu on hukkunud umbes tuhat Liibanoni elanikku, siis kodusõja
aastatel hukkus neid sada korda rohkem.

Samamoodi ei ole midagi erilist selles, et
Iisraeli maaväed on tunginud Liibanoni territooriumile. Varem on Iisrael
hoidnud oma vägede kontrolli all Lõuna-Liibanoni alasid tervelt 22 aastat
(1978–2000) ning seejuures jõuti korra isegi Beirutisse (1982), millest praegu
ollakse veel kaugel.

Hezbollah ja Hamas

Igapäevastes uudistes räägitakse
terrorismiga seoses kõige enam al-Qaedast, Hezbollah’st ja Hamasist. Kuigi
viimastel aastatel on Liibanoni šiiitide usulis-poliitilisest rühmitusest
Hezbollah’st räägitud ehk kõige vähem, on tegemist nendest kolmest kõige
vanemaga (loodi aastal 1982) ning vähemalt Hamasist ja ilmselt al-Qaedast
autoriteetsema organisatsiooniga.

Hezbollah oli teerajaja ka
enesetapurünnakute vallas, mille kasutamine tõi neile 1980.  aastatel suurt edu. Peale mõnda üksikut
rünnakut USA armeele, millest esimeses, 1983. aastal korraldatud rünnakus,
hukkus 241 USA merejalaväelast, ja Iisraeli armeele, lahkus USA armee
Liibanonist (1984) ning Iisraeli armee tõmbus tagasi Lõuna-Liibanoni
julgeolekutsooni (1985). Aastal 2000 lahkusid Iisraeli väed ka sealt.

Hezbollah pole olnud mitte ainult Iisraeli
okupatsiooni vastu Liibanonis, vaid on pidanud «oma südameasjaks» ka vastupanu
Palestiina alade okupeerimisele Iisraeli poolt. Ja vastupidi, just Hezbollah’
edukad rünnakud olid peamiseks põhjuseks, miks Palestiina aladel võeti
1990ndatel aastatel kasutusele enesetapurünnakud.

Terror või heategevus?

Sarnaselt Hamasile on Hezbollah osalenud
parlamendi valimistel ning riigi valitsuse töös. Kuna mõlemal organisatsioonil
on olemas poliitiline ja sotsiaalne haru, jääb suuresti tõlgenduse küsimuseks,
kas ja millal tuleks neist mõelda kui heategevuslikest, sotsiaalsetest ja
poliitilistest organisatsioonidest või terrorirühmitustest.

Mitmes Liibanoni vaesemas piirkonnas
korraldab Hezbollah nii korrakaitset, tervishoidu, haridust kui ka muid
kogukondlikke teenuseid. USAs on seetõttu tõsimeeli arutletud, kas Ameerikas
elavate inimeste annetused Hezbollah’ rühmituse egiidi all tehtavate sotsiaalteenuste
pakkumiseks on terrorismi või heategevuse toetamine.

Mõlemate organisatsioonide esimeseks
vastaseks on olnud aga oma kogukonna sekulaarne poliitiline juhtkond.
Hezbollah’ rajamise motiiviks oli vastandumine šiiitide sekulaarse
organisatsiooni Amaliga, mis oli aldis tegema koostööd USA ja Iisraeliga, 1987.
aastal loodud Hamas vastandus Yasser Arafati juhitud sekulaarse Palestiina
Vabastusorganisatsiooniga. Mõlema organisatsiooni ideeliseks sisuks on olnud
vastandumine Iisraeli riigi ja okupatsiooniga ning mõlemal puhul on sõnades
väljendatud Iisraeli riigi hävitamise soovi.

Palestiina põgenike probleem tekkis
peamiselt 1967. aasta Araabia-Iisraeli sõjast, mille käigus Iisrael okupeeris
teiste alade kõrval ka Gaza sektori ja Läänekalda. Sajad tuhanded
palestiinlastest põgenikud koondusid kõigepealt Jordaaniasse, kuid peale
konflikti sealse kuningaga aastal 1970 sai kuni 1982. aasta rünnakuni Iisraeli
poolt Palestiina Vabastusorganisatsiooni asupaigaks Liibanon.

Kasvav palestiinlaste esindatus Liibanonis
tõi kaasa Liibanoni kodusõja, milles oma huve edendasid USA, Iraan ja Süüria.
Süüria sekkus Liibanoni sisekonflikti aastal 1976 ning viis oma väed riigist
välja alles 2005. aastal pärast ÜRO vastavasisulist nõudmist. ÜRO oli 2004.
aastal nõudnud ka relvade loovutamist Hezbollah’lt, kellest peale tuhandete
Süüria sõdurite lahkumist sai Liibanoni tugevaim sõjaline jõud.

Liibanon ja Palestiina

Iraaklased, liibanonlased ja palestiinlased
on sõnad, mida eesti keeles ei ole korrektne kasutadagi, sest tegelikult
selliseid etnilisi gruppe pole olemas. Sisuliselt on olemas vaid Iraagis elavad
araablased ja kurdid, Liibanonis elavad araablased ja armeenlased ja teised.

Umbes sajand tagasi tähendasid kõik kolm
nimetust – Liibanon, Palestiina ja Iraak – 
vaid territooriume, mitte rahvusi eristavaid identiteete. Näiteks
Palestiina polnud otomani impeeriumi ajastul isegi iseseisvaks
halduspiirkonnaks, vaid oli lihtsalt Lõuna-Süüria osa, mida valitseti praeguse
Süüria pealinnast Damaskusest.

Nii Palestiina kui ka Liibanoni aladel
elavad araablased olid lojaalsed pigem oma klannile, piirkonnale ja usule, ehk
ka üldisele araabia identiteedile, mistõttu enne I maailmasõda ei mõistnud
Palestiina või Liibanoni aladel elanud araablased end kui palestiinlasi või
liibanonlasi.

I maailmasõja ajal lootsid nad oma
liitlaselt, Suurbritannialt, iseseisva Suur-Süüria rajamist, mis oleks
ühendanud ühte riiki Lähis-Ida põhjapoolsemad araablased (sh palestiinlased).
Nurjunud poliitilised taotlused põhjustavad pingeid tänini.

Praegu toimuv sõda pole mitte kahe riigi,
vaid Iisraeli ja Hezbollah’ vahel. Liibanonil on küll ka oma armee ja valitsus,
kuid need ei kontrolli ega mõjuta Hezbollah’d, vähemalt mitte Lõuna-Liibanonis.
Ka oli käimasoleva konflikti provotseerijaks just Hezbollah. Kuigi teatud
vajadus sõjalise konflikti järele oli kasvamas ka Iisraeli poolel, sest viimane
lihtsalt ei saa lubada, et tema piiride äärde koondataks sellisel määral relvi
ja sõjalisi rajatisi nagu Hezbollah seda viimastel aastatel teinud oli.

12. juulil Iisraeli sõdureid rünnanud
Hezbollah võttis pantvangi kaks sõdurit (Ehud Goldwasseri ja Eldad Regevi).
Hezbollah soovis seejuures saavutada Iisraeli vanglates olevate palestiinlaste
vabastamist ning ehk taheti olla ka solidaarsed Gaza sektoris võitlevate
palestiinlastega, kes olid juunis sarnastel nõudmistel võtnud pantvangi ühe
Iisraeli sõduri.

Kui konflikti algatamise süü on
Hezbollah’l, siis konfliktis endas on esitatud süüdistusi ka Iisraelile.
Sõjategevuse käigus on lisaks umbes tuhandele hukkunud liibanonlasele saanud
haavata umbes tuhat alla 12aastast last. Lapsi on ohtralt ka hukkunute hulgas.
Kõige drastilisem näide oli Iisraeli rünnak Qanale 30. juulil, kus 57 hukkunust
34 olid lapsed.

Kuigi Iisraeli poolel on hukkunuid pea
kümme korda vähem, väljendas Iisraeli peaminister Ehud Olmert hiljutises
kommentaaris CNNile sügavat kahetsust hukkunud Liibanoni tsiviilisikute pärast,
kuid kinnitas, et Iisraeli rünnakute sihtmärgiks oli ikkagi ja ainult
Hezbollah. Olmerti sõnul just see ongi Iisraeli ja Hezbollah’ peamiseks
erinevuseks, et viimase sihtmärkideks on tsiviilisikud.

Elu on seega väga mitmetahuline. On täiesti
võimalik, et rohkem on õigus sel, kelle käe läbi hukub rohkem inimesi. Kes ja
kui palju tegelikult süüdi on, selle üle peab valvsalt arvet ÜRO, kes ei
välista, et ka sellest konfliktist lisandub materjali ajalooraamatu rubriiki
«sõjakuriteod».


Alar Kilp

Nõnda peab ülendatama inimese Poeg, et igaühel, kes usub, oleks temas igavene elu. (Jh 3:14b,15)