Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Igor Gräzin: jumalateenistuste pidamine toidab hinge

18.03.2020 | | Rubriik: Persoon kaasajast
Igor Gräzin leiab, et on oma elule saanud lisadimensiooni.
Kätlin Liimets

Et õigusteadlane ja poliitik Igor Gräzin (67) sooritas 18. veebruaril diakoniameti eksami, tuli paljudele kindlasti omajagu üllatusena.

Teaduses, poliitikas ja ka meelelahutusmaailmas endale nime teinud mees on küpses eas jõudnud äratundmiseni, et vaimuliku kutsumuse järgimine on see tee, mis annab ta hingele rahu. Pole just palju intervjueeritavaid, kes pea kohe usutluse soovile vastavad helistades ja on nõus oma elust ning valikutest rääkima.

See siirast südamest tulev vaimustus kiirgub ka meie kohtumisel Tallinnas rahvusraamatukogu kohvikus. Jumala puudutus on helge ja läbitunnetatud. Minu vestluspartner on kõneledes rahurikas, siis ülevoolavalt rõõmus ja särav. Tunnistan ausalt, et ehkki valmistan oma intervjuusid alati põhjalikult ette, ei suutnud läbi töötada kõike, mida tema on kirjutanud või mis tema kohta kirjutatud on. Igor vastab kelmika naeratusega, justkui tahaks isegi mitte kõike mäletada, et polegi vaja. Ja poolteist tundi möödub kiirelt.

Rääkige oma lapsepõlvekodust.

Igor Gräzin: Kodune keel oli 6.–7. eluaastani vene keel, sest isa oli venelane ja kuulus Tartu Jumalaema Uinumise kogudusse. Ta käis ka kooris laulmas ning võttis mind sageli kaasa. Pühad olid meil õigeusu kalendri järgi. Ema oli eestlane ja sisuliselt ateist.

Kuna 1949 saadeti pea kõik Eesti metsamehed Siberisse, siis oli selles valdkonnas tööjõupuudus. 1950ndate alguses pärast metsaakadeemia lõpetamist Leningradis suunati minu isa Tartu ja siin ta tutvus emaga. Mul on ka vanem poolvend isa esimesest abielust. Ta oli füüsikaprofessor, praegu läheneb 80-le.

Seega olete ristitud õigeusu kirikus?

Mul on kõva kahtlus, mitte 100% veendumus ehk ei mäleta. Tegime igaks juhuks tingristimise. Ristiema võis olla Valentina Luts ehk siis Oskar Lutsu abikaasa. Juhul kui ristiti. Vanaema ja Lutsud käisid omavahel Tartus läbi. Kui olete Oskar Lutsu mälestusi lugenud või „Kevadet“, siis seal nimetatakse Mäele minekut. Inimesed arvavad tavaliselt, et see on mingi koht maal, aga silmas on peetud Tartu Mäe tänavat, kus Lutsud elasid. Minu vanaema-vanaisa rääkisid väga head vene keelt, nad olid Venemaal olnud enne 1917. aastat, aga tulid Tartu rahu järel tagasi. Veel üks asi, pidin Valentina Lutsu poole alati pöörduma tiitliga maatuška. Tekib küsimus, millest see tuli. Vene keeles on see ’emakene’.

Juba 25. veebruaril võis Vikipeediast lugeda, et olete eesti vaimulik. Samas pole te veel ordineeritud. Kas teate sellest sissekandest midagi?

(Naerab südamest. – K. L.) Vikipeedia on erakontor, kes kirjutab, mida tahab. Aga muidugi loodan ma seda, et ühel päeval ordinatsiooni saan. Alba on mul juba olemas. 

Teid pannakse alandlikku seisundisse, peate ootama ja paastuma?

Jah. Paastun küll vabatahtlikult. Olen loobunud alkoholist, mulle meeldib veini juua, kas lõuna juurde või õhtul, või õlu sauna juurde. See kõik jääb praegu ära. Teine on Facebook. Arvutis suhtlen ainult ametialaselt.

(Muhedalt naerdes. – K. L.) Üks koolivennast arst ütles, et ta ei tea, millised on minu suhted Jumalaga, kas Jumal tahab, et alkoholist loobun või mitte, aga ühte võib öelda, et maks tahab. FBga oli kahepäevane probleem, lihtsalt aeg-ajalt läks sõrm ise peale, ei ole mingit põhjust – ja juba avatud. See on nüüd läbi.

Kas loete rohkem pühakirja, palvetate enam?

Lihtsalt elementaarselt loen palju võrreldes eelnevaga ja mitte vaid pühakirja, mida loen niigi pidevalt. Viimasel ajal olen tegelenud ka luterlike usutunnistuskirjadega, mida läks eksamil vaja. Eksam oli karm. Näiteks tuli teada kõikide kristlike pühade tähendust.

Kui tihe teil on läbi elu olnud side kirikuga?

Kui olin väike, 2–4aastane, siis ema oli pidevalt haige ja haiglas. Kuna isa oli metsamees, siis temagi oli sageli ära. Olin palju üksinda. Mulle võeti hoidjaks vanem daam, kutsusin teda Nännaks. Tagantjärele oskan öelda, et ta oli tõenäoliselt kas baptist või nelipühilane ehk usklik inimene. Olime temaga nii palju aega koos, et usulugusid ikka rääkisime.

On üks konkreetne episood, mis on väga sügavalt meeles. Mängisime kahekesi põrandal, päike paistis aknast sisse. Ema oli just koju tulnud. Tegi ukse lahti, vaatas ja ütles Nännale: „Oi! Kas te tohite, te mängite praegu lapsega kaarte?“ Ja lisas veidi irooniliselt, et need ju vanakuradi piibel. Seda ütles ema kui ateistist vanaisa tütar, eks ta natuke õel oli. Mulle jäi Nänna vastus meelde. (Ütleb seda väga soojalt. – K. L.) Ta vastas: „Oh tead, see paberitükike piltidega, kui see lapsele rõõmu teeb, siis võime ju ikka natuke mängida. Ja mis see lapsekesele ikka teeb!“ See koht on mulle meelde jäänud. Just see, et lapsekesele rõõmu tegemine on tähtis.

Tema ususuurus avanes selle läbi?

Jah. See oli kuidagi helge moment. Ta ütles veel, et muidugi on see halb, kui isa mängib kaar­tidega pere raha maha. Siis on see loomulikult patt, aga niimoodi mitte. Isegi praegu, kui sellest on üle 60 aasta möödas, lähen alati Tartus käies mööda sellest majast, kus ta elas. See on esimene usuga seotud mälestus.

Olete elanud pikka aega nõukogude ajal. Olite siis seotud kirikuga?

Praktiliselt ei. Mitte nii teadlik kokkupuude kirikuga algas 1990. aastal USAs Indianas roomakatoliku Notre Dame’i ülikoolis, kus töötasin ja mis on ka üle Ameerika kõige kuulsam jalgpalliülikool.

Õigusteaduskonna majas oli kabel, kus kaks korda päevas toimusid palvused. Uks oli avatud 24/7. Saadaval olid ka piibel ja igasugused katoliiklaste palvejuhised. Kolmandik minu kolleegidest ehk õppejõududest olid otseselt preestrid ja käisid preestrikuuega tööl. Seal muutus mulle nn religioosne tegevus normaalseks.

Mõjutanud on mind paar väga olulist inimest. Üks neist, Theodore Hesburgh, oli üks kõige võimsamaid katoliiklasi üldse USAs. Ta töötas kolme või nelja presidendi teadusnõunikuna, oli paavsti nuntsius Hispaanias jne. Olime väga lähedased sõbrad, istusime sageli õhtuti koos tema suures kabinetis, jõime veini ja rääkisime maailma asjadest.

Tema kutsuski mind USAsse ja elasin seal 11 aastat. 1988–1990 tegutses „Vastastikuse usalduse nõukogu“. Sinna kuulus kuus inimest Nõukogude Liidust ja kuus USAst. Kaasesimehed olid Gorbatšov ja Hesburgh. Kuskil jutus oli Gorbatšov öelnud, et ülemnõukogus on mingisugune eesti tattnina Gräzin, kes tahab Nõukogude Liitu lõhkuda. Ameerika on ju väga hea näide, kui hea on olla integreeritud, ja nii see jutt tookord jäi. Umbes aasta hiljem tuli Hesburghil see lugu meelde ja Gorbatšovi kaudu sai ta minu telefoninumbri.

Notre Dame’i ülikool on kindlasti üks rikkamaid USAs, ja selle raamatukogu, mis on meie rahvusraamatukogust 4–5 korda suurem, kannab Hesburghi nime. Ta oli ülioluline inimene minu jaoks. Rääkisime ka väga palju usuasjadest, nt meeldis talle puhta olemise filosoofia. Meie vaimulikest meenutab kõige rohkem Arne Hiiobit. Konservatiivne, ent samal ajal äärmiselt oikumeeniline. Väga tähtis oli ka Robert McNamara, president Kennedy kaitseminister.

Kas teil on lemmikraamat piiblis?

Koguja ja Ilmutusraamatu algusosa. Eriti see, kus öeldakse, et mine ja tee seda ja ütle …

Keda nimetaksite teoloogidest?

Loen piisavalt palju raamatuid, mis on usuga seotud, aga otseselt mitte usuraamatuid. Kõige lihtsam näide „Tõe ja õiguse“ II osa. Loen seda pidevalt. Tuleb kogu aeg silmas pidada, et Maurus on ka kirikuõpetaja, tänu sellele omavad tema jutud erilist tähendust. Just olemise, piibli ja usu probleem ning teadmise ja usu temaatika.

Saan aru, et Tammsaare on üks teie lemmikteoloogidest?

(Väga rõõmsalt. – K. L.) Jah. Nimetan veel Mihhail Bulgakovi „Meistrit ja Margaritat“ ja Franz Kafka„Protsessi“. Väga meeldib ka lugeda Dostojevski „Kurje vaime“. Seal ta n-ö mõnitab inimesi, kes mängivad vaimsusega, mida neil tegelikult ei ole. Lõpus on peatükk „Isa Tihhoni juures“, kus minnakse kloostri kongi ja kirjutatakse kogu usuasi lahti. Noored revolutsionäärid ei saa usust aru, kõige hullem, et isa Tihhon ka ei saa. Need on raamatud, mida kogu aeg loen.

Kuidas vaatate tagasi nõukogude perioodile, mil olite kommunist. Kas häbenete midagi sellest perioodist? Tuli ette usklike tagakiusamist?

Ei kiusatud. Ühes Sergei Dovlatovi lühijutus kaks sõdurit tassivad mörti ja samal ajal vestlevad. Usust rääkides küsib vanem mörditassija, et kuidas sa nii räägid, ise kommunist. Selle peale teine laseb oma mördi käepidemed lahti, öeldes, et mitte kommunist, vaid partei liige. Tuleb osata vahet teha!

Olite partei liige, et elus toime tulla?

Ei, mitte seda. Läksin suurel määral parteisse siiralt. Uskusin nendesse ideedesse. Üks inimene, kellega sellest sain rääkida, oli Tšehhoslovakkia poliitik Alexander Dubček, kes oli Praha kevade üks tähtsamaid liidreid. Rääkisime märksa hiljem muidugi avatult, et normaalse juhtimise, poliitika, normaalse inimsuse korral on võimalik üles ehitada inimlik kommunismilaadne ühiskond ehk sotsialism inimliku näoga. Eesti variant sellest oli IME ehk nelja mehe ettepanek. Ei mõelnud väga sellele, aga arvasin kaua, et see on võimalik. 

Hiljem, kui olin raamatupidamises mõningate inimestega rääkinud, siis mõistsin, et see oli illusioon. Viga polnud inimestes, vaid selles, et niisugune struktuur oli võimatu. See lihtsalt ei tööta. Meil oli ju 1988, 1989 paradoksaalsel kombel võimalus siin Eestis eksperimenteerida inimnäolist sotsialismi. Kui Savisaar oli plaanikomitee asetäitja, saime täpselt teha seda, nagu tundub, et peaks olema. Ja kui siis ei tööta, et siis ei olegi mõtet. Sõitsin ära USAsse, sest sain aru, et minu kommunistiks olemist oleks ilmselt ikka ette heidetud.

Kristlikus traditsioonis on Saulusest Pauluse saamise narratiiv.

(Naerdes. – K. L.) Tol korral polnud nii kaugele veel jõudnud oma lugemisega. Pauluse teema tundus igavavõitu, tõeliselt huvitav oli evangeelium. Lemmikevangeelium on Johannese, sest ta on seletav. Käisin Eestis ema juures 3–4 kuu tagant, teda aitamas, puid lõhkumas. Tol ajal jättis Eesti ka koleda mulje, karm aeg oli.

Huvitav inimene Notre Dame’is oli jalgpallitreener ja jutlustaja Lou Holz. Käis koolides piiblit õpetamas. Ütles: „Jumal tahab, et teeksite maailma lihtsaks. Maailm ei pea olema keeruline. On seitse nooti ja vaadake, mis Beethoven neist tegi. On seitse värvi – mida Michelangelo tegi! Ja vaadake, mida suutis teha kümne arvuga meie VEB-fond!“

Eks see Notre Dame’i ülikooli aeg mõjutas mind palju. Kui kolleegidest vahel pooled olid preestrid, siis see oli muidugi täiesti rabav. Nad õpetasid ka õigust. Kõige üllatavam oli ehk see, et ülikoolis töötas USA valitsuse tellimusel tuumareaktor ja tuumafüüsikud olid kõik praktiliselt preestrid. Ka bioloogid. Mulle tundus siis see ebanormaalne. No kuulge, kui jalgpallikoondise treener on preester! Näiteks ülikooli ajalehes küsiti talt, et te kogu aeg palvetate, kas tõesti arvate, et Jumalat huvitab jalgpall. Ta vastas, et Kristuse kohta ei oska öelda, aga tema ema huvitab see kindlasti.

Millal hakkasite üldse mõtisklema vaimulikuks saamise üle?

See tuli väga kainelt. Olin üle kümne aasta pühendatud Kafka „Protsessile“ ja see teema hakkas kinni jooksma: üks artikkel, siis teine, konverents … tundsin, et asi hakkab otsa saama. Ei olnud rahu. Tekkis küsimus, mis edasi. Võrreldes muuga osutus olulisemaks Praha koolkond, Praha judaism, surnuaed jne. Peaaegu aasta-poolteist ei kirjutanud praktiliselt midagi, siis tegime Juhan Aarega paar filmi 90ndatest. Oli näha, et inimene jõlgub paremale ja vasemale. Ent – pärast Kafkat tuleb ju Uus Testament. Pool aastat sisuliselt sirvisin piiblit, nii nagu seda oli teinud Fjodor Dostojevski. Pean tunnistama, et alguses väljaspool evangeeliumi oli lugemine mõnevõrra komplitseeritud.

Oli üks juhus veel, kus parema puudumisel mind paluti tulla matusele kõnet pidama. See oli rohkem matjaks kutsumine ja vanem inimene, kes kutsus, rõhutas, et kõne sisu peab olema usklik. Taevane arm, mida mina sellest tean!

Teil polnud ju siis veel agendat!

Ei. (Võidurõõmsalt. – K. L.) Aga nüüd on kaks! Agendast kuulsin esimest korda viis aastat tagasi. See, kes neid asju mulle tutvustas, oli dr Kaido Soom jutlustajate koolitusel. Kirikus käisime ära ja lauas pidasin kõne. Mõistsin, et kõige sobivam raamat on selles olukorras Koguja, on aeg tulla, aeg minna … ja see mõjus inimestele hästi. Märkasin, et see mõjub ka mulle hästi. Talitustest pole muud kogemust kui see üks, aga see on nii tähtis!

Pärast jutlustajate koolitust oli minu valik selge, ja koolitus kestis vaid neli nädalavahetust. Sinna minek tuli läbi vestluse abikaasaga. Nii see otsus sündis. Enne diakonikoolitust pidin tegema 34 punkti ulatuses teoloogia eksameid. See oli raske.

Millise pilguga vaatate elukogenud mehena äsja diakonieksami teinuna luteri kirikule? Tugevused, nõrkused?

Tugevus on kindlasti oma instituut. Teiseks, et on olemas selge administratiivne süsteem. Arvan, et kirik peab olema hästi organiseeritud ja on ka. Tähtis on, et kiriku ümber ja sees on väga palju inimesi. Sageli öeldakse, et mõni asi see jõulupüha kogudus, aga nende jaoks, kes seal käivad, on kirik tähtis. Kusjuures kirik on neile tähtis ka pühade vaheajal. Kui inimene tuleb ka ainult jõulude ajal, siis ta tahab muul ajal kindel olla, et kirik püsib ka ilma tema tulemiseta. Olen jutlustanud umbes 25–30 korda üle Eesti, pean ütlema, et vaimulikud on väga toredad.

Te olete muudes eluvaldkondades nimekas. Kas seda kuulsust n-ö kasutatakse ära ja kas see ka mõjub? Toob kiriku rahvast täis?

Nii see ongi ja kirik tulebki täis. Iga kristlane peab tegema seda, mida oskab kõige paremini. Kui teie oskate kõige paremini ajalehte teha, siis peate seda tegema. Kui keegi oskab orelit mängida, siis mängigu orelit. Kui nimetasite nüüd seda kuulsust, siis kõige hullem oleks võltsvagadus ja -tagasihoidlikkus, mis ei anna kirikule mitte midagi juurde. Kui see on nii, siis seal on inimesed ja nendega saab rääkida. See on mulle endale andnud tohutu kogemuse, sest meil on ikka niivõrd toredad kirikuõpetajad!

Kõige nõrgem koht on see, et meil on väga palju koguduse liikmeid, nõukogu liikmeid jne, kes on valmis kirikut igal viisil aitama, nad reaalselt töötavad kiriku heaks, on tõelised kristlased ja toredad inimesed. Ent miks nad pühapäeval kirikusse ei tule?

Elan Muhu saarel ja käin pühapäeviti Muhu või Kaarma kirikus. Tõenäoliselt jään Saarte praostkonna vikaardiakoniks. Esimene teenimiskogemus oli Kursi koguduses. Helistati, anti raamat, ei õpetatud. Tuli ka orelimängija, kes samuti oli esimest korda. See oli väga tore!

Mäejutlusest võime lugeda: „Õndsad on need, kellel on nälg ja janu õiguse järele“ (Mt 5:6a). Ilmselgelt olete teie erialaliselt üks nendest. Kas teil on ettekujutus, kuidas õigusteadlase kompetentsi kirikus rakendada?

On ettepanek tehtud, et võiksin magistrantuuri minna ja õpetajaameti poole liikuda. Ent olen piisavalt vana, ei ole huvitatud ühestki täiendavast diplomist ega kraadist. Nii palju kui mul aega on, siis see aeg peab kuuluma teenimisele. Kõige muu osas – las nooremad teevad, ei saa aega raisata administratiivsete asjadega tegelemiseks.

Saan ma õigesti aru, et peate kõige olulisemaks inimeste teenimist?

Jah. See ongi nii. Abipalvetest pole muidugi ära öelnud, kui see vajalik on. Eks neid põhikirja kirjutajaid on terve ilm täis, aga ehk nii head jutlustajat pole. Las parem teen seda. Nüüd kõigepealt tuleb ametikohajärgne teenistus Kuressaares. Aga on paar vana, omaaegsest valimisringkonnast kutset Puhja ja Jõgevale, kus olin käinud mitu korda ja kus armsa koguduserahva kutsest ei saa ära öelda.

Kas vaimulikul on kohane poliitikas osaleda?

See on vajalik sel lihtsal põhjusel, et meie vaimsus on ära kadunud. Eetika poliitikasse saabki ainult läbi kiriku tulla. Isegi president räägib sellest, et meil on eetika ära kadunud.

Oleme juure ise läbi lõiganud?

Jah. Kui seda õnnestuks taastada mingil määral, siis see oleks üliõige ja -vajalik. Minuga võib poliitikasse naasmisest kunagi rääkida, aga mitte praegu. Andrus Ansipil oli kuulus lause, et 15 aastaga viie kõige jõukama riigi hulka. Oletame, et see on saavutatud. Seda ei ole … aga oletame, et on. (Üsna pikk mõttepaus! – K. L.) Aga miks? Milleks?

Kõige tähtsam, mida inimene ja ka vaimulik saab teha, on küsida kaasinimeselt: „Ütle, sõbrake, kuidas su elu läheb?“ See on kõige tähtsam küsimus! Arvan, et ainult kirik on võimeline seda küsima. Üks lugupeetud õppejõud ütles presidendi algse suhtumise kohta kirikusse veidi naljatades: „Jah, raske saab, tüdruk, olema sinu tee püha tõe juurde!“

Kuidas sõpradering on suhtunud teie vaimulikuteele asumisesse?

See on hämmastav kui hästi. Kümnete, viiekümnete kaupa on tuttavad poliitikud ja ärimehed õnne soovinud. Sellest järeldan, et meil on piisavalt palju nn kapikristlasi. Aga toetus on tuntav. Mõni küll vaatab veidi viltuse silmaga, et kas olen ikka normaalne. Hiljuti tuttavate juures külas oli mure, et mida nüüd süüa võib pakkuda. Eelarvamusi on palju!

Kas avastasite diakoniõpingute ajal midagi üllatavat endas?

Jumalateenistuse pidamine on mulle tähtis. Pärast seda on ikka väga hea tunne: hing on toidetud. Jutlustamine on tähtis. Võib öelda, et minu varasemale elule on teine juurde tulnud. Lisadimensioon, mis on ka argipäevas pidevalt kohal. Olen suhteliselt lihtsalt kätte saanud väga kalli asja.

Kätlin Liimets

Igor Gräzin

Sündinud 27. juunil 1952 Tartus.

Tallinna ülikooli õigusteaduse lektor, advokatuuri liige.

Ristimine ja leer: võimalik et Tartu Jumalaema Uinumise kirikus 1954–1955 (?), 2015 Tallinna Jaani koguduses tingristimine ja leeritamine.

Muhu Katariina koguduse liige.

Sooritas 18.2.2020 diakoniameti eksami.

Haridus: Miina Härma gümnaasium, Tartu ülikooli õigusteaduskond (1975 cum laude), Üleliidulise Õigusinstituudi (Moskva) teaduste kandidaadi kraad (1979), jutlustajate koolitus (2013/2014), UI diakonikoolitus (2020).

Poliitika: Eestimaa Kommunistlik Partei (1975–1990), Eesti Reformierakond (1994–2019), asutajaliige.

Töö: töötanud Tartu ülikooli õigusteaduskonnas erinevates ametites, Notre Dame’i (USA) ülikooli õppejõud 1990–2000, Kelloggi Rahvusvaheliste Uuringute Instituudi teadur ja õigusteaduse professor 1992–2000, eraülikooli Akadeemia Nord prorektor 2001–2003; õigusteaduskonna dekaan 1999–2001, Kennan Institute (Washington, USA), Woodrow Wilson Centeri avaliku poliitika teadur 2004–2005, 2007; aastani 2015 kuulus reformierakonna esindajana rahvusringhäälingu nõukokku.

Pere: abielus, 2 poega.

Heitke kõik oma mure Tema peale, sest Tema peab hoolt teie eest. (1Pt 5:7)