Esileht » Mitmesugust » Hingehoid »

Igavuse hurmas

16.03.2007 | | Rubriik: Hingehoid

Igavust tunda võib igat moodi. See tunne võib meid vallata inimeste hulgas või üksi olles, jõudehetkedel või igapäevast tööd tehes. Pole aega, kohta ega tegevust, mis kõiki inimesi ühtviisi igavusest eemal hoiaks. Mis ühele on huvitav, see paneb teisi haigutama. Mis vahel on päris põnev, tundub teinekord üsna tüütu.

Näiteid võib tuua tuhandeid. Bussis või autos ühest paigast teise sõites mööda teed, mida juba kümneid või sadu kordi on sõidetud, tekib tühjusetunne, mida püüame täita lugemise või muusika kuulamisega. Koosolekutel ja konverentsidel erutab ja haarab meid enamasti ainult väike osa seal arutatust. Ülejäänud ajal kipub pilk mööda ruumi ringi rändama ja tekib tahtmine ristsõnu lahendama või käsitööd tegema hakata. Igav võib hakata isegi raamatuid, ajalehti või e-posti lugedes. Neist on suhteliselt kerge lahti saada, kui tegemist pole just õppekirjanduse või tööülesannetega. Aitab pilgu libistamisest üle pealkirjade või vajutusest klahvile, mis viskab arvuti postkastist välja juba tuntud saatjate ette teada sisuga sõnumid.

Üldiselt peame vajalikuks igavust peletada. Oleme õppinud ja veendunud, et elu on liiga lühike, et igavust tunda. On aga piisavalt põhjust arvata, et selline suhtumine ei ole alati kõiki inimesi juhtinud. Kui igavusest oleks tahetud igal pool ja igal ajal kiiresti lahti saada, ei oleks meil ilmselt rikkalikku rahvaluulepärandit, kauneid kunste ega tõsist teadust.

Olen märganud, et just igavuse hetkedel sünnib midagi täiesti uut: mõte hakkab liikuma senisest sootuks erinevas suunas ja tekib võime tähele panna seda, mida seni pole märganud. Hetkedel, mil tunneme otsekui aja peatumist, antakse meile võime näha ridade vahele ja kuulda sõnade taga seni meie eest varjul olnut. Need võivad osutuda võtmeks meiega ja meie ümber toimuva mõistmisel ning panna meid tegutsema sootuks erinevalt sellest, mida seni oleme teinud.

Ilmekas näide selle kohta on inimese südamelöökide lugemine. Pealtnäha pole selles midagi uut ja erutavat. Süda lööb kord kiiremini, kord aeglasemalt, kord nõrgemalt, kord jõulisemalt. Vahel jääb mõni löök vahele ja vahel muutub nende rütm. Südametuksed on aga ikka enam-vähem ühesugused inimese sünnist surmani. Õppinud arstile, kes kannatlikult kuulab, kõnelevad need siiski tohutult palju inimese ihulisest tervisest ja hingelisest olukorrast. Pole vaja isegi arstiteadust õppida, et südame tuksumisest teada saada, kuidas keegi ennast tunneb. Teame, mis toimub, kui süda lööb, nagu tahaks see rinnust välja karata. Teeme oma järeldused sellest, kui löökide kiirus kasvab ja tunneme selgelt, mida tähendab nende sageduse kahanemine. Saame aru, millal on vaja puhata ja millest on parem end eemale hoida. Kui me neid tähelepanekuid tõsiselt ei võta ja jonnakalt  oma tahtmist mööda tegutseme vaatamata hoiatustele, mida  südamelöögid saadavad, tuleb meil oma eluga siin ilmas enneaegu hüvasti jätta.

Samamoodi võib lõppeda selle inimese lugu, kes iga-vust oma elust järjekindlalt ära ajab. Maailm pakub miljoneid võimalusi meeliköitvateks tegevusteks, mille tulemus võib olla elu täielik umbejooksmine. Haaravast võib saada aheldav ja huvi muutuda sõltuvuseks. Inimene võib teravaid elamusi otsides oma elu maha mängida ning ennast surnuks juua või tööga tappa. Vahet ei ole tegevustel, millega me oma aega püüame täita. Ükski neist pole halb iseenesest või amoraalne oma olemuselt. Ohtlikuks saavad need aga kõik patusele inimesele, kes püüab nende abil peletada oma argipäevast igavust ja kaotab seda tehes tasakaalu. Igapäevane leib võib muutuda ebajumalaks. Armurõõmust võib saada seksiorjus.

Maailma ahvatluste eest põgenemiseks ei ole tingimata vaja minna kloostrisse või rännata kõrbe. Argielu pakub meile kõigile päevast päeva võimalusi sedasama kogeda siinsamas, kus me juba oleme. Leiame need üles hetkedest, mil aeg tundub otsekui peatuvat ja meil hakkab igav. Kui me ei püüa nende eest ruttu ära joosta uusi elamusi otsima, siis märkame, et seal, kus aeg näib peatuvat, praotatakse meile akent igavikku.

Igavust tundes saame Jumala käest laenuks Tema sil-mad ja kõrvad. Ta annab meile võime näha seda, mis seni oli meie silme eest varjul ja kuulda seda, millele meie kõrvad varem olid kurdid. Vahel pole vaja rohkem, kui märgata mõnd pisiasja, et hinnata elu ümber. «Igav liiv ja tühi väli» kõrbemaastikul täitub õiteilust, kui kevadine vihm kastab kuiva maad. Inimeste elu hall argipäev saab varju, valguse ja värvirõõmu, kui taevane kaste langeb selle peale. Vikerkaarevärvid tuletavad meile meelde, mida Jumal on tõotanud ja annavad lootuse, mis meil aitab edasi elada, sest maa oli tühi ja paljas ja pimedus oli sügavuse peal, kui Jumala Vaim hõljus vete kohal, ja Jumal ütles: «Saagu valgus!» Ja valgus sai.

Heino Nurk,
õpetaja

Eesti Kirikus hakkab ilmuma iga kuu teisel kolmapäeval hingehoiuveerg, mida toimetab Valga koguduse õpetaja Heino Nurk, kes on lõpetanud Princetoni Teoloogilise Seminari 2000. aastal pastoraalteoloogia magistrikraadiga.

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)