Esileht » Pühapäevaks » Mõte pühapäevaks »

Igavikupühapäev

18.11.2020 | | Rubriik: Mõte pühapäevaks

Kirikuaasta viimasel pühapäeval mälestame oma igavikku lahkunud omakseid ning süütame küünlad kirikus ja kalmudel. Meie eel läinud inimesed on meid kujundanud, me tahame oma juurtele mõelda ja esivanemate pärandit kalliks pidada. Elavate maailmas muutub öö pikemaks ja päevavalgus järjest tuhmimaks. Igavikupühapäeval süüdatud küünlad kõnelevad ka sellest, et me vajame sisemist valgust ja hingejõudu, mis juhiks meid teel taevasesse koju. Praegu on aeg, mil peame pingutama, et saada jagu väsimusest ja kaamose masendusest ning hoidma korras oma inimsuhted.

Kirikuaasta lõpu pühakirjalugemised kõnelevad Kristuse taastulekust ja viimsest kohtupäevast. Selle kauge ja hirmutava päeva sõnum on selles, et meil kõigil tuleb kord oma tegudest Jumalale aru anda. Oleme harjunud elama oma õigusi ja vabadusi nõudes, Jumalat huvitab aga, milleks oleme oma vabadust kasutanud, kas oleme teinud head või kurja. Kõike, mida oleme teinud oma ligimesele, oleme teinud ka oma Issandale. Just sellisel moel on Kristus oma koguduse keskel – ta on iga haige voodi ääres, iga kodutu kõrval ja iga abivajaja lähedal. Jumal ootab meilt kaastundlikku südant ja abistavaid käsi ligimese suhtes, aga ta näeb ka meie jõuetust ja rikutust. Puudulike inimestena vajame iga päev Püha Vaimu elustavat puudutust, et Jumala arm tooks meis esile märkamise ja hoolimise – nii elavate kui lahkunute suhtes.

Tiina Janno

Tuleb inimesi idast ja läänest, põhjast ja lõunast, ja nad istuvad lauas Jumala riigis. (Lk 13:29)