Esileht » Arvamused » Arvamus »

Igavikupilguga tänapäeva

23.11.2011 | | Rubriik: Arvamus, Juhtkiri

Igavikupühapäev kutsus meid mõtlema lõpuaegadele, Kristuse taastulemisele ja viimsele kohtule. Kuigi viimseid asju pole lihtne lahti seletada, ei saa neid teemasid ka ratsionaal­selt vältida, ehk ainult afektiivse eituse teel. Kinnituseks on siin üldinimlik tõdemus, et kõik, mida teed, teed endale, ilmselt siis ka olukorras, kui tuleb astuda üle surma läve. Kristlastena teame, et kõik meie teod jäävad jõuetuks, kui puudub usk Jumala halastusse ja päästesse Jeesuses Kristuses.
«Ometi, kui Inimese Poeg tuleb, kas ta leiab usku maa pealt?» küsib Jeesus retooriliselt. Apostel Paulus kõneleb hoiatavalt suurest ärataganemisest lõpuaegadel (2Ts 2:3) ja kutsub üles keelduma mugandumast praeguse ajaga ning mitte vedama võõras ikkes ühes uskmatutega (Rm 12:2; 2Kr 6:14). Ilmutusraamatus ütleb Issand: «Pea kinni, mis sul on, et keegi sinu pärga ei võtaks!» Usk ei tohi muutuda leigeks ja kristlane maa soolana magedaks. Kas selline konservatiivsus sobib tänapäeva? Kas selline kirik pole suletud?
Inimliku sotsialiseerumisprotsessi osaks on soov samastuda enamusega. Olukorras, kus kirik kipub jääma vähemusse, tekib paratamatult kiusatus nõuda, et kirik oleks tänapäevane, demokraatlik, avatud ja salliv kõige ümbritseva suhtes. Veel enam, et ta küsiks usuvõõralt ühiskonnalt, millist kirikut ja usku soovitakse, et see sobiks võimalikult paljudele. Nõuandjaidki on mitmesuguseid: kes soovitab jätta jutud imedest ja inglitest, ülestõusmisest või viimsest kohtust, kes nõuab ümbersündide või uute kooseluvormide tunnustamist.
Kultuuriteoreetikud on tõdenud, et kultuuri, iseäranis vaimukultuuri allakäiku ei tarvitseta tajuda allakäiguna, vaid vastupidi, uuenemisena, iganenust vabanemisena. «Seksuaalrevolutsioon, mis võidab poolehoidu sellega, et kaotab «eelarvamused» ja näiliselt tarbetud takistused ühe kõige tähtsama inimiha teelt, osutubki üheks kõige võimsamaks taraaniks, millega 20. sajandi antikultuur rammis iidset kultuuriehitust,» kirjutab Juri Lotman. Tema järgi tuleb ka õhtumaise religiooni allakäigus näha kultuuri allakäiku.
Kultuur on suletud tervikruum, vastandudes nii mittekultuurile kui teistele kultuuridele. Kuigi usk ületab maised kultuurid, on tal vaimukultuurina sama loomus. Tõde ja vale, patt ja pühadus ei sobi kokku. Seda võib nimetada sallimatuseks (kirikus), kuid selline enesekaitse on eksistentsiaalselt vajalik. Tiit Kärneri sõnul on sallimatusel struktuuri ja elu loov toime. Seda võib näha juba füüsika ja bioloogia tasandil: elementaarosakeste paigutus, kudede sobimatus, eri liikide ristumatus. Omandatud immuunpuudulikkus on AIDS. (Kultuur ja vabaduse piirid. Akadeemia nr 5, 2010)
Kiriku avatus tähendab ennekõike seda, et ta allikad on puhtad, et ta Jumala suuna väsimatult hüüab: «Hoi! Kõik janused, tulge vee juurde!» (Js 55:1) ning julgustab oma liikmeid Jeesuse käsu kohaselt minema kõike maailma ja kuulutama evangeeliumi kogu loodule (Mk 16:15). Seejuures tuleb igaühele rääkida tema oma keeles, naerda naerjatega ja nutta nutjatega, olla asja- ja ajakohane, sest pole kedagi, kes ei vääriks rõõmusõnumit lunastusest. Ennekõike tähendab avatus avatust Jumalale ja ustavust Kristusele – ka siis, kui teda risti lüüakse.
Teame, et sool võib vahel olla väga haruldane mineraal, kuid ka ülesoolamisest tuleb hoiduda. Jeesus ütleb, et kel kõrvad on, see kuuleb. «Kõrvu mööda» kõnelemisest ja himude järgi õpetamisest (2Tm 4:3) pole abi, sest immuunpuudulik kirik on määratud hukule.
Viimse kohtu «materjalid» valmistame endale ette ise. Seepärast on viimsetele asjadele mõeldes kohane meelde tuletada Johannese esimese kirja sõnu: «Ja maailm kaob ja tema himu, aga kes teeb Jumala tahtmist, püsib igavesti.» Soovin kõigile õnnistusrikast kirikuaasta lõppu ja algavat advendiaega! 

Andres Põder
,
peapiiskop

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)