Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Igavese elu leib

18.03.2009 | | Rubriik: Jutlus

Jeesus ütles juutidele: «Mina olen eluleib. Teie esiisad sõid kõrbes mannat, ja surid.  See on leib, mis taevast alla tuleb, et inimene sellest sööks ega sureks. Mina olen taevast alla tulnud elav leib. Kui keegi sööb seda leiba, siis ta elab igavesti; ja leib, mille mina annan, on minu liha; ma annan selle maailma elu eest.»  Sellest tõusis juutide keskel suur tüli. Nad küsisid: «Kuidas saab tema anda meile süüa oma liha?» Jeesus ütles neile: «Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kui te ei söö Inimese Poja liha ega joo tema verd, ei ole teie sees elu. Kes minu liha sööb ning minu verd joob, sellel on igavene elu ja mina äratan ta üles viimsel päeval, sest minu liha on tõeline roog ja minu veri on tõeline jook. Kes minu liha sööb ning minu verd joob, see jääb minusse ja mina temasse. Nii nagu elav Isa minu on läkitanud ja mina elan Isa läbi, nii elab ka see, kes mind sööb, minu läbi. See ongi leib, mis on alla tulnud taevast. See ei ole niisugune leib, mida teie esiisad sõid, ja surid. Aga kes seda leiba sööb, elab igavesti.»                   
Jh 6:48–58

Inimene on erakordselt kummaline olend. Oma ihulise olemise tõttu tuleb temalgi pöörata tähelepanu oma toimetulekule. Aga hämmastav on, et inimene on ainus liik maakeral, kes justkui oma igapäevase leiva nimel domineerib kõikide teiste liikide üle. Ta on teinud valmis tohutu tsivilisatsiooni, võtab oma planeedist välja viimase, mis sel pakkuda on, ning on tungimas Kuule ja Marsile. Nii pole seni ükski liik talitanud. Ja on ilmne, et ka inimesel pole vaid oma igapäevase toimetuleku tagamiseks tarvis nii ulatuslikult toimetada.
Tegelikult pole siiski majanduslikud põhjused ainsad, mis inimesi ennast liigutama panevad. Inimeste vajadused on palju mitmekesisemad. Tõepoolest, vajadus igapäevase leiva järele on paratamatult esimene ja siis alles saab rääkida millestki muust. See tõsiasi tuleb meie ihulikust olust. Aga inimese kõrgeim vajadus on tung kogeda ja mõista iseennast, leida ühendus Jumalaga, elada tasakaalus iseendaga, Loojaga ja teise inimesega. Raske uskuda, et võiks olemas olla mõni selline inimene, kes ei küsi ülima ja hävimatu hea järele. Meie, kristlased, teame, et viimselt on see ülim ja purustamatu hea kokkukuuluvus oma Loojaga ehk teisisõnu igavene elu selle sõna tegelikus tähenduses.
Tõsi, igavene elu ilmutab end ristiinimesele juba selles maailmas. Ka igapäevases leivas, aga veel enam korras suhetes inimestega meie ümber ning tõelise hingerahuna, s.t äratundmisena, et Loojaga on saavutatud rahu, igasugune pattude koorem on justkui uputatud mere põhja ja ei tule enam elu lammutada tahtvate jõudude vastu üksi seista.
Seekordses jutluse kirjakohas kõneleb Jeesus leivast, mis just sellise elu annab. Ja selleks leivaks nimetab Jeesus ennast.
Huvitav, et Jeesus räägib endast kui elusast leivast, seda kujundit lausa äärmuslikult rõhutades. Nii räägibki ta midagi jahmatamapanevat – tema, s.t Kristuse liha on eluleib. Vähe sellest, ta räägib oma lihast, mida tuleb süüa kui tõelist elustavat andi. Andi, mis annab igavese elu. Seejuures ta rõhutab seda vapustavat mõtet mitmeid kordi. Iga kord, kui juudid jahmuvad, vastab Issand neid jahmatavat mõtet veelgi šokeerivamalt rõhutades.
Jutluse kirjakohas on põhjust näha viidet armulauale. Kirjakoht rõhutab armulaua üht ja ilmselt peamist mõtet selgesti. Armulaud on mõeldud selleks, et kristlane võiks pidevalt leida kinnitust oma osadusele Kristusega. Tema ihu ja vere vastuvõtmine armulaual tähendab antiiksete mütoloogiliste kujutelmade järgi tema ohvri vastuvõtmist. Jeesus on osadusohver nagu paasatallgi. Ja tema ristisurma võrdumiks on just paasatalle söömine. Jeesuse surm on Jumala-poolne andestustegu.
Siinkohal on hea tähele panna ühte mõistulugu. Olnud kunagi üks lind, kelle pojad nälga jäid. Toitu polnud kusagilt võtta. Ei aidanud emalinnu pingutused. Viimases hädas purustas ta nokaga oma rinna, et oma verega poegi toita. Nii päästis see lind oma elu hinnaga poegade elu. Midagi sellist on teinud ka Kristus meie igavesele elule päästmiseks. Tema kui täielikult inimene ja täielikult Jumal suri, et tuua meid igavesele elule.
Seega tähendab Jeesuse ihust ja verest osasaamine veendumuse uuendamist, et Issand on surnud ka minu eest ja ka minu osaks on saanud lunastus. See tähendab tegelikult oma osaduse kinnitamist Jumalaga. Ja see osadus ongi igavene elu.
Just selleks, et me mõistaksime, kuivõrd reaalne on Loojaga osadusse pääsemine Kristuse ohvri kaudu, ongi Jeesus rääkinud enesest kui taevaleivast naturalistlikult (isegi šokeerivalt). Peamine on leida ühendus oma Loojaga, et end seeläbi inimesena tõeliselt teostada.


Jaanus Klaas,
Viru vangla kaplan,
Anna koguduse õpetaja

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)