Igavene Mässaja eluteatris

27.10.2006 | | Rubriik: Määratlemata

Tunnen õpetaja Villu Jürjot ajast, mil ta Tartus elas. Siin teenis ta Tartu Maarja kogudust (1995–2000) ja oli toimetuse teoloogiliseks konsultandiks.

Narva väljakutseid otsima läinud Villu Jürjo ei pea pettuma: igav seal ei ole.
Narva väljakutseid otsima läinud Villu Jürjo ei pea pettuma: igav seal ei ole.

Lehega on Jürjol erilised sidemed: oli Eesti Kiriku peatoimetaja kt aastail 1993–1994. Tartust lahkus ta Narva, silme ees sihiks lagunev Aleksandri kirik. 1. juulist 2000 on ta sealse koguduse õpetaja.

Vastuolude keskel(e)

Narva. Seda sõna võib öelda mitu korda ja mitut moodi. Nii palju vastuolusid on selle sõna taga. Nagu Ida-Virumaal üldse. Ühtpidi ümberringi Looja vapustav kätetöö ja teistpidi see, mis inimene looduga «parema» hüvanguks peale on hakanud. Nii ka Narvaga. Vanadel fotodel on pärast 1610. aasta hiidtulekahju püstitatud kirikud, uhked kaupmeeste hooned, raekoda – ühesõnaga omanäoline barokkstiilis ansambel.

6. märts 1944 tõi katastroofi. Pole isegi enam neid tänavaid, kus inimesed 60 aastat tagasi elasid. 1665–1671 rajatud raekoda kuskil paneelmajade vahel on kui kummitus endistest aegadest. Keset seda poolvõõrast elu ja maailma turritab meie oma eesti asi – Narva Aleksandri Suurkirik. Nimetan hoonet seepärast eesti asjaks, et ta ehitati 1881–1884 Eestimaa kubermangu alale, kuigi Narva oli aastal 1719 liidetud Peterburi kubermanguga.

Ja nüüd elab ja töötab seal õpetaja Villu Jürjo koos organistist abikaasa Tuulikiga. Otsekui pagenduses. Vähemalt alguses, kui õpetaja Jürjol lahutuse tõttu Tartust lahkuda soovitati ja paluti uus teenimispaik otsida. Pakkumisi oli üle Eesti, aga oma valiku kohta ütleb Villu: «Narva kõrval ei tundunud neis pinget. Narvat peetakse ju kohaks, kuhu õige aruga inimene ei lähe…» (SL Õhtuleht 21.07.2000.)

Lootusetusest välja

Elanikke on Narvas umbes 70 000, neist eestlasi 4,3%, Aleksandri koguduses liikmeid 118. Kirik on pikka aega olnud see paik, mis eestlasi koos hoidis. Vähemalt nii väidab koguduse juhatuse esimees Ülo Korjus, kes on 50 aastat kuulunud koguduse juhatusse (alates 24. veebruarist 1957).

Korjus meenutab, kuidas inimesed pärast 1944. aasta pommitabamust kirikut taastasid ja selle käekäigule kaasa elasid. Kui ilus ja kaunis oli kirik,  kui õpetaja Elmar Kull 2. mail 1956 seal Korjuste abielu laulatas.

1962 võeti koguduselt kirik ja anti kasutada mahajäetud tööstushoone. Ega teistelgi linna kogudustel pole paremini läinud: 1940. aastal oli koos Ivangorodiga linnas 16 kirikut, millest enamus hävis. Lagunenud katoliku kirik lammutati 1980, et see olümpiamängude ajal Eestit külastavate välismaalaste silma ei riivaks. Kogudus pidas oma teenistusi sellessamas luteri kirikule antud (tööstus)hoones. Vasakul pool saalis oli luterlaste altar, paremal katoliiklaste oma.

Praegu näeb hoone, kus kogudus juba üle 40 aasta teenistusi peab, üsna kiriku moodi välja, lõhnabki nagu kirik pisut igavikuliselt. Küllap see rõskusest tuleb, ütleksid targad. Ülo Korjuse sõnul olnud mõte, mis temale üsna vastukarva, enne Jürjo Narvasse asumist kogudus mõne suuremaga liita, nii lootusetu tundunud olukord. Õpetaja Jürjo aga on olnud kangekaelne: nüüd on selles kirikusaalis ilus vitraažaltar, väike orel ja uued pingid. Viimased toodud küll kuskilt vanakraami laost, ütleb õpetaja, ent neile kõlbavat küll.

Kindel nõudmistes 

Suurkiriku juures on sel päeval vaikne. Ei hingelistki. Õpetaja avab hoone tagaküljel raudukse. Kõik tundub kui mõnes vanas mustvalges filmis. Kui seda ei segaks neli uut veel kiledes ust. Taolised tulevad ka kõik ülejäänud, ütleb õpetaja. Narvas tehtud, lehisest. Töö tehti mööblikombinaadis Narova, mille omanik on kiriku suur toetaja.

Uste ja akende osas on õpetaja oma nõudmistes kindel: kui siin kontserte hakatakse andma, ei tohi väljast automüra sisse kosta. Ja kontserte hakatakse kindlasti andma. 

Õpetaja Jürjo jonn oli see, tänu millele ehitati tema praostiks olemise ajal üles Kraavi abikirik Võrumaal ja seati korda Tartu Maarja kogudusemaja. Maarja kiriku tagastamine jäi aga venima, mis oli Narva tuleku üks põhjus.

Narvas väljakutsetest puudust ei ole. Ega minagi sest müstikast õieti aru saa, et haledal ja põhjalikku remonti ootaval Aleksandri kirikul on imeilusad Dolores Hoffmanni aknavitraažid, nüüd siis ka uued uksed, aga jääb vaid tõdeda, et nii on. Ja võib-olla aitavadki sellisel moel unistada ja lisada lootust nende täitumisse.

Mõne nädala pärast peaks hakkama kirikus keema vilgas tegevus: õpetaja Jürjo on hiljuti allkirjastanud lepingu Tartu ehitusfirmaga Eviko, kes hakkab torni ehitama. Pärast lõputut paberimäärimist ja ootamist on kindel, et ehitus algab. Õpetaja Jürjo tahtis ehitama just seda firmat, kes ise tõepoolest ehitaks, mitte ei võtaks teab mitu alltöövõtjat –, et vastutus ei hajuks ja oleks võimalikult garanteeritud torni ehituseks kokkulepitud summa. Selleks on ehitaja küsinud 29 486 351 krooni koos käibemaksuga.

Jutu peale, et see on suur hunnik raha, hakkab Villu Jürjo naerma: see pole ju tegelikult tänapäeval raha, vaid virtuaalne mäng. 15 miljonit sellest tagatakse Euroopa Liidu kohaliku piirkonna arengufondist, kantakse koguduse arvele sihtotstarbeliselt ja panga kaudu edasi sihtasutuse Narva Aleksandri Kirik kontole. Euroopa Liit suhtleb koguduse kaudu, aga meie riigis tuli arvepidamiseks sihtasutus moodustada. Õpetaja on selle juhatuse esimees ja saab sealtkaudu endale palga.

Oskab unistada

Kiriku ehitamise projekt on uhke, unistamist väärt. Torni tuleb kuus korrust: ruumid kogudusetööks, esinejate tarvis harjutusruumid, maise teekonna lõpetanutele külmkamber jm. Pärast vaidlusi küpses siiski arusaam, et ilma liftita tänapäeval läbi ei saa, mis sest, et 19. sajandil, kui Peterburi arhitekt Otto von Hippius Kreenholmi töölistele kirikut rajas, lifti ei tuntud. Aga õpetaja Jürjo ainult ei taasta vana kirikut, vaid loob tänapäeva inimesele paika, kus kuulata igikestvaid tõdesid ja helisid.

Kui õpetaja Jürjo Narva asus, hindas ta kiriku taastamiseks vaja minevat 18 miljonit, täna arvab ta selleks kuluvat 120 miljonit. Ainuüksi sobiv orel maksab umbes miljon eurot.  Ettevõtmist ja summasid kuulates kinnitan endale, et on ikka eesti asi küll. Võib-olla märgiks, et 50aastane ajalugu on seljataha jäänud. Kadunud president Lennart Meri nimetas Aleksandri kiriku Suurkirikuks.

Maja täis muusikat

Kogudusemajas, algses Narva Peetri koguduse koolimajas, saan üllatuse osaliseks. Õpetaja oli seda küll juba ette lubanud: olen üks esimesi, kes siinse saali seinal näeb eelmisel päeval üles pandud altarimaali.

See on just Tallinnast restaureerimiselt tulnud ja pannakse kunagi üles Suurkirikus. Maali leidis õpetaja Tallinnast ühe antiigikoguja käest. Ilmselt on maal Eestisse sattunud sõja ajal, toodud kusagilt Euroopast.

Suurkirikus ootab juba Viru-Nigulast saadud ja restaureeritud altar. Ju viimane leiab suure remondi jaoks kuskil varjupaiga, aga praegu ta tühjas kirikus seisab.

Siingi saalis on orel, Tartu Pauluse koguduses juhatuse esimeheks olnud Priit Humal aidanud leida.  Kohale toodud üle mere Rootsist. Ja temal on kanda suur roll: lisaks teenistusel kaasamängimisele õpetab Tuuliki Jürjo sellel oma õpilasi, praegu seitset. Muusikal on Narvas oma eriline koht: Tuuliki käe all laulab duett Klassika, noortekoor Alfa & Omega ja veel kaks koori. Ülemöödunud aastal hakkas Muusikaakadeemias õppima Tuuliki oreliõpilane Gulnara Barambajeva.

Räägitakse, et oma energiaga ja muusikaarmastusega Tuuliki õpetaja Jürjo pea segi ajaski. Ent tol õhtul koju jõudnud, on Tuuliki väsinud ja tujust ära: kevaditi lõpetavad noored kooli ja lahkuvad Narvast ja igal sügisel alustab ta otsekui algusest. Selleks aga, et ise üht korralikku pneumaatilist orelit mängida, andis ta koos Leena Laasiga mööda Eestit kontserti «Kirg ja kirgastus», kas või tühjale saalile. Et mitte vilumust kaotada ja osata unistada, missugust orelit taastatavasse kirikusse tahta.

Leiab lahendusi

Õpetajaproua on otsekohene: abikaasal ei ole kunagi aega. Tal on vaja kirikut ehitada. Narva läinud, töötas ta linnavalitsuses, siis veel parteiasjad. Õpetaja Villu Jürjo kuulub nimelt Keskerakonda: isamaaliitlane Mart Laar ei lubanud õigel ajal Tartu Maarja kirikuhoonet tagasi anda, aga Edgar Savisaarega olla ta alati saanud oma asjad aetud. Igasugustes võimukoridorides on ta omainimene, ta oli viimase Ülemnõukogu saadik.

Seal, kus enese jõust on väheseks jäänud, ja kus ehk isegi igavaks läinud, sõnum Jeesusest on ju 2000 aastat vana, on õpetaja Jürjo leidnud lahenduse. Möödunud aastast teenib tema kõrval abiõpetajana kogudust Turkmeeniast pärit teoloogiamagistri kraadiga Oleg Sevastjanov, kes peab venekeelseid teenistusi.

Sevastjanov on tööl Ingeri kirikuga lähetusega, stipendiumi aga saab Ameerikast Missouri Sinodist Illinoisist, kus kogutakse vahendeid tema misjonitööks. Koguduse juurdekasvu ongi enam oodata paljurahvuselise elanikkonna venekeelsest osast.

Kui õpetajapaar viimati kinos käis, näidati seal «Leiutajateküla Lottet» – terve saal oli Jürjode päralt, nad olid seal kahekesi.

* * *

Selle Narva looga on olnud üks ilmelik asi või jama. Plaanisin Narva sõita palavatel augustipäevadel, leppisin õpetajaga kokku, aga välja ei tulnud midagi: buss läks enne katki, kui Tartust välja jõudis sõita. Üritasin kuu aega hiljem uuesti ja sain meeldiva kogemuse. Tulemus oli küll kehvavõitu, sest diktofon arvas heaks ragistama hakata. Näitasin küll kangekaelsust üles, et lindistatud materjal üles kirjutada, selle töö aga nullis helendav ekraan mu töölaual. Jäid lünklik mälu ja muljed.

 


Narva Aleksandri Suurkirik

3. juulil 1881 pandi nurgakivi eestlaste kirikule Narvas. Ehitust rahastas Kreenholmi manufaktuur eesotsas parun Ludwig v Knoopiga. Kiriku projekteeris Peterburi arhitekt Otto v Hippius, kirikus oli 2500 istekohta, kuid mahutas 5000 inimest.

20. oktoobril 1883 anti kirikule ja kogudusele tsaari järgi Aleksandri nimi.

9. juunil 1884 kirik pühitseti.

6. märtsil 1944 toimunud Nõukogude armee pommirünnakus tabas kiriku kuplit mürsk. 24. juulil õhkisid kiriku torni taganevad sakslaste väed.

1956–62 taastati kirikut.

1962 võõrandati kirik, hoonesse tehti kaubastu ladu. Kogudusele anti endine metallitöökoda.

21. detsembril 1990 kirik tagastati kogudusele.

8. juulil 1994 toimus kirikus taas jumalateenistus. 

Rita Puidet

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)