Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Igaühel on võimalus aidata

30.04.2014 | | Rubriik: Kirikuelu

Kui aus olla, siis mõiste misjon on mulle tundunud algusest peale sama apetiitne kui kalamaksaõli. Loomulikult vajalik, kasulik, õige. Aga mitte minu jaoks. Iseäranis arusaamatuks on jäänud sõna välismisjon kui midagi eriti ülearust. Milleks see?

Vastuargumendid ei veennud Jumalat
On ju Eesti (väidetavalt) maailma üks usukaugemaid maid, kus pakilisim väljakutse just sisemisjoniks. Sellest saan ma aru ja sellele olen end pühendanud nii väikesi maakogudusi teenides kui vangimajas töötades. Ehk siis kõige tavalisem kirikutöö, mis ei vaja vagatsevat misjoni-sõna.
Seda ootamatum oli telefonikõne EELK peamisjonärilt Kirsti Malmilt. Sain temalt väga äkilise pakkumise: kõnelda oikumeenilisel misjonikonverentsil Tallinnas. Ja päeval, mida poleks üldse tahtnud ohverdada mingile misjonile. Oli see minu sünnipäev, liiati 60., seega juubel, ja laupäev, mis ainumas nädalas sõprade ja kolleegide seltsis pidutsemiseks. Oeh!
Tundub, et Jumal on üks vigurivänt. Ta teab täpselt, mis sulle kõige tüütum tundub, ja paneb sind just seda tegema. Niisamuti on mu nina pistetud nimme välismisjoni kaussi, hoolimata tugevatest argumentidest, et rikka(ma)d rahvad jagagu oma küllusest vaestele, me oleme ise misjonimaa ning minu kohustus on eestlasena pühenduda eestlaste teenimisele.
Kuid need kolm ei-d ei veennud Issandat Jumalat. Vastupidi, oma vigurvändalikul moel on tema hoopis minu pessimismist jagu saanud ning lasknud sattuda just välismisjoni epi­tsentrisse!

Eesti kristlased ulatavad abikäe
2012. aasta detsembris juhtusime aitama eesti kristlast Harlest, kes kuskil Aafrikas ladus müüri, aga raha ja kivid said otsa. Nii sai alguse tutvus Sambiaga ja sealsete kristlastega. Nüüdseks on meil seal oma sõpruskogudus ja -pastor.
Äsja asutasime oikumeenilise MTÜ Sambia Sõbrad, kuhu kuuluvad eesti kristlased kodu- ja välismaal. Koostööpartneriteks on vabatahtlikud USAst, kel suured plaanid ja tõhusad võimalused. Asi paistab ruttu võtvat aukartustäratavat mõõdet.
Nii sai minust misjoni «ohver», kes ei suutnud Kirstile öelda ei. Toompeal nelipühi kirikus oli saalitäis säravate silmadega seltslasi, kellest enamik veel mulle võõrad. Pool kirikusaali oli täis stende, tutvustamaks eestlaste üllatavalt mastaapset misjonihaaret.
India, Hiina ja muidugi Aafrikast Etioopia, kus tegutseb juba aastaid adventistliku ja ka metodistliku taustaga MTÜ Damota. Vahva tõmmu tohter Hildana Dawit Etioopiast kirjeldas, mida kõike tähendab tema rahvale eesti kristlaste abikäsi.
Margus Einlo tutvustas oma kogemusi põgenikelaagrist Gruusias. Sellele siinkõneleja saaks lisada oma õõvastava kogemuse Gjumri (Armeenia suurimaid linnu) slummist, kus onnides elab pärast 1988. a maavärinat tänaseni terve linnaosa täis inimesi.
Oma südant innustas avama võõrale hädale norralaste noorte misjonäride pealik Britt Solveig Oleivsgardi iseenda drastiliste kogemuste kaudu.
Vastu tahtmist põgenikuna Eestisse sattunud süürlasest IT-spetsialist John jagas oma nukraid kogemusi meie rahva/riigi külalislahkusetusest temasuguste hättasattunute vastu.
Meie luterlikud esimisjonärid soome-ugri rahvaste suunal Anu ja Juha Väliaho olid küll kohal, ent kuna nad töötavad Sauel, siis on ida-avarustes praegu misjonipaus.

Jalgratas partnerpastorile
Ses isevärki seltskonnas kuuldu-nähtu oli üllatavalt huvitav ja samas kriipivalt mõtlemapanev. Avastasin, et nii nagu vanglakaplanaadis, tegutsevad ka misjonipõllul valdavalt keskpärasuse tsentrist veidi väljas olevad huvitavad isiksused, kes moodustavad ühtekokku mingi omapärase vahva vennaskonna.
Ehkki mõne arvates olla olnud kohal kurvastavalt vähe misjonihuvilisi, siis mina seda ei arva. Südamega asja juures olijaid ei saagi vist kunagi olla küllaldaselt palju. Vastupidi, oli hoopis valgustuslik aduda, kui palju on meil eri kirikutest kokku neid põleva südamega õdesid-vendi, kes vaimus ei rahuldu vaid koduseinte vahel toimuva tuttav-turvalise sagimisega.
Leidsin end hästi sobituvat tollesse oikumeenilisse müüdimurdjate kirjusse seltskonda. Olen tänulik teiste kogemuste, eriti Damota-rahva omade eest, millest meie Sambia-sõpradel hea õppust võtta. Avastasin, et meie oma kolme töösuunaga (kristliku keskuse turvamüüri rajamine, puruvaeste pastorite toetamine ja orbude aitamine, keda seal on hulgi) oleme leidnud endile unikaalse niši, mis paistab end igati õigustavat.*
Tahan selle loo lugejaid julgustada piiluma ja kogema mõne teise rahva olemise-elamise võlu ja valu. Jah, see maailm on suur lõputu hädaorg, mille närususe ja traagikaga eelistame vaistlikult oma hingerahu nimel pigem mitte kokku puutuda. Ometigi on meil igaühel võimalus kasvõi pisutki aidata paari näljast, haiget, harimatut või surma piiril olijat millegi väga lihtsa ja odavaga.
Seda enam, et meie oma Eesti vastav abistatavate kontingent on kokku kuivanud pea olematuks, võrrelduna näiteks Sambia või mõne teise Aafrika rahvaga. Uskuge või mitte, kuid isiklik pistelinegi kogemus mõne tolle hädaoruinimesega mõjub sulle vaimselt tervistavana. Sulle jõuab pärale, kui turvalised, rikkad, haritud ja hoolitsetud on inimesed Eestis. See «tempel mällu» vaktsineerib sind jäädavalt virisemise vastu ja paneb siiralt Jumalat tänama … kasvõi lihtsa leiva ja vee eest.
Lõpetuseks tänan kogu südamest oikumeenilisel misjonikonverentsil osalenuid, kes kui muuseas panid kokku 100 eurot, mille eest kingime Puhja koguduse partnerpastorile Albert Mulungale töövahendiks jalgratta. Tehtud!
Tiit Kuusemaa
* Lähemat infot on leida Facebookist, toksides otsingusse Sambia Sõbrad; koduleht veebis on alles valmimas.

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)