Igaühel on kristlasena täita ülesanne

Aga pärast seda määras Issand veel seitseküm­mend ja läkitas nad kahekaupa enese eele igasse linna ja paika, kuhu ta ise tahtis minna. Ta ütles neile: „Lõikust on palju, töötegijaid aga vähe. Paluge siis lõikuse Issandat, et ta saadaks töötegijaid välja oma lõikusele! “ Lk 10:1,2

Kiidetud olgu Jeesus Kristus!

Umbes kolmteist või neliteist aastat tagasi, kui noore vaimulikuna ühel sügisõhtul peie­lauas istusin, sattus minu lauanaabriks metsa­är­i­mees, kelle ülesandeks oli Venemaal metsa üles­­töötamine. Värvikate lugude hulgas oli lu­gu sellest, kuidas käib ärisse sisenemine ning lepin­gu­te sõlmimine seal, kus ta tegutseb. Kõneleja ju­tu kohaselt on ärisse sisenemiseks vaja soo­vi­ta­jat või vastutajat, kes uustulnuka tegude eest vas­tutuse võtab ja lepingu kinnitamiseks oma sõ­na annab. Sõnast piisab, aga sõnast tuleb kinni pi­dada.  

Johannese evangeeliumi algussalmid kõnelevad Sõna ja Jumala seostest, mis päädis meie heaks sellega, et Sõna sai lihaks. Jumal sai inimeseks. Meie soovitaja ja meie eest vastutaja astus meie juurde, andes sellega oma tahte väljendajatele kaalukuse.   

Täna on Sõna usaldatud kristlastena meie kätte. Nagu iga tähtsa ning olulise asja, ameti, ülesande või teabe omamisega kaasneb vastutus. Nii ka meile, kristlastele, langeb õlule vastutus Looja ees, kuidas meile antud vastutust kanname, sest selle vastutuse oleme enese peale võtnud vabast tahtest, kui andsime end Kristuse omaks. Kui palju lisame tema antud sõnale kaalukust oma tegevusega? Loodan väga, et Jumala Sõna mõjukuses ei ole antud meile inimestena väga suurt vastutust ega rolli, aga mingisugune see siiski on. Vastasel juhul ei oleks Looja tulnud Jeesuses meie juurde ega loonud suhet meiega. Toimiva suhte aluseks on aga vajalik mõlema osapoole panus.  

Pühakiri räägib meile loo halvatust, kes lamab maas Betsata tiigi juures ja ootab inimest, kes ta vette juhataks, kui ingel vett segama tuleb. Ta jõuab selle inimese ära oodata. Tõsi, abistaja ei juhata ega aita halvatut esimesena vette, et tervis tuleks, vaid käsib halvatul üles tõusta, oma kanderaami ühes võtta ja kõndida. Ehk et inimene oma osa täidaks. Ka eelmise pühapäeva evangeeliumi loos, milles Jeesus teeb Siiloahi tiigi juures nägijaks pimedana sündinu, valmistab Jeesus muda ning määrib seda pime­da silmadele ja käsib pimedal täita oma osa ehk minna ja pesta oma silmad tiigi vees puhtaks. Jääb selgusetuks, kas inimene oleks saanud nägijaks, kui ta poleks võtnud kuulda Jeesuse korraldust ega läinud tiigi äärde silmi pesema. Kas oleks ta saanud siis nägijaks?

Üks aga on kindel: Jumal teeb meie, inimeste heaks enamuse, aga pisut jätab meie teha. Kas tõuseme tema sõna peale ja kõnnime ning läheme silmi pesema või mitte? 

Jumal kutsub inimest üles koostööle, osadus­se. Järelikult oleme Jumala silmis ääretult oluli­sed, et ta tahab meiega koos olla. Jõulusündmus on selle tahte ilmekaim väljendus, milles Looja loobub oma surematusest just meie pärast ja tuleb meie juurde ning annab hiljem oma elu meie pärast. Soovides, et meie tema alustatud tööd siin maailmas jätkaksime. Seepärast annab ta Luuka evangeeliumi vahendusel omadele käsu minna, teha tema jüngriteks kõik rahvad, neid ristides Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ning õpetades neid pidama kõike, mida ta meile on õpetanud. Oluline selle juures on, et ta on oma tõotuse kohaselt meie juures maailma ajastu otsani. Ta on ühes meiega. 

Kord liitus ühe maakogudusega üks pere­isa, kellest sai tubli kristlane. Ta oli pea küm­me aastat tagasi kolinud perega koguduse tee­ni­mis­piirkonda ning tihti viis tema teekond töö­ülesannete täitmisel kirikust mööda. Krist­la­sena tunnistas ta hiljem, et kõik need aastad tun­dis ta sisimas tühjust ning suurt soovi Jeesusega sõbraks saada, aga hirm kirikusse sisse astuda oli suur – äkki ei võeta teda seal vastu. Nii möödusid aas­tad ning tema sõnul hakkas võimaluste aeg ot­sa saama. Ja siis see juhtus. Koguduse õpetaja abi­kaasa sattus raskesse liiklusõnnetusse ning sünd­muskohale saabusid nii päästjad, kelle hul­gas oli ka seesama pereisa, kui ka koguduse õpe­ta­ja. 

Tänu Jumalale, et sellel õpetajal oli keerulises olu­korras oidu astuda esimene samm ning ula­tada pereisale käsi, kutsudes ta kirikusse oma­vahel vestlema. Kutse oli edastatud, see aitas pereisal hirmust üle saada ning kirikusse sisse astuda. Üks süda sai sellega uue elu. Te küsite, mis sai õpetaja abikaasast, kes õnnetusse sattus. Tema sai pisikese kriimu käele. Annaks Jumal, et mitte hingelisi traumasid. Auto aga tuli maha kanda. Kristus oli kohal ja hoidis alles kaks elu.

Kohe kindlasti ei soovi ega soovita selliseid viise inimeste võitmiseks Kristusele. Aga meil igaühel on täita ühes Kristusega oma osa inimhingede äratamisel elule. Andku Kristus meile selleks sitkust ja vastupidavust. 

Rahusoovidega preester Jumala armust.

 

 

 

 

Arvet Ollino,

Saarde koguduse õpetaja