Esileht » Arvamused » Kolumn »

Igaühe õigus enda tehtud tööle

08.10.2014 | | Rubriik: Kolumn

1992. aastal avaldas ajakiri Akadeemia käesoleval aastal 98aastaselt surnud Robert Alan Dahli (1915–2014) tuntud mõtiskluse teemal «Mis on poliitika?».
Meil on tavaks anda esmakursuslastele seminaris mõtisklemiseks Dahli käsitlus vastuolust demokraatia ja kapitalismi vahel ning arutada järgmiste küsimuste üle: kas oleks parem, kui ettevõtlusomand jaotuks demokraatlikus ühiskonnas väga väheste vahel (nt 1% valimisõiguslikest kodanikest omab ühel või teisel kujul ettevõtlusomandit) või võimalikult paljude kodanike vahel? Kui võimalikult paljude vahel, kas siis oleks veelgi parem, kui ka nende ettevõtlusomandi hulk oleks võimalikult võrdne? Kui ka ettevõtlusomand võiks jaotuda võimalikult paljude vahel võimalikult võrdselt, siis kuidas erineb selline ideaal sotsialistlikust majandussüsteemist?
Sel sügisel tõdesid seminaride läbiviijad mõneti üllatuslikult, et tänapäeva noored teavad palju paremini seda, mis on sotsialism, kui seda, mis on kapitalism.
Kapitalism ei ole olukord, kus «igaüks teeb, mida tahab». Kapitalism ei ole ka olukord, kus valimised on vabad, õiglased ja ausad. Valimised ei ole kuigi demokraatlikud ei Vene Föderatsioonis ega Hiina Vabariigis, ent mõlemas on ettevõtlus ja turg suhteliselt vabad ning oluliselt kaugemal sotsialismist kui kapitalismist.
Kapitalismi põhialuseks on õigus soetada tulu tööst, mida teevad teised inimesed. Nii palgatöölised kui palgatööst tuleneva tulu omanikud toimivad «vabaturul», milles kujunev nõudmiste ja pakkumiste vahekord määrab ära erinevate tööde väärtuse ja hinna.
Näiteks praegustes turu tingimustes on nõudepesemine Tartu kesklinna kohvikus väärt alla kolme euro tunnis, korstnapühkija töötund aga 30 eurot. Nõudepesija füüsiline pingutus (mõõdetuna kulutatud energiakalorites) on suurem kui korstnapühkijal, ent erinevalt sotsialismist ei mõõdeta kapitalismis töö väärtust mitte lähtuvalt pingutusest, vaid töö rahalisest väärtusest vabaturul.
Pool sajandit tagasi oli selge, et vabaturu tingimustes traditsioonilise põllumehe töö väärtus väheneb ning tööd maal jagub järjest vähematele. Praegu väheneb ka õpetaja töö väärtus ning tööd ülikoolides hakkab jaguma samuti järjest vähematele.
Uued masinad – traktorid ja kombainid – tegid põllumeestest linnakodanikud, uus tehnoloogia – arvutid, internet ja muud digitaalsed kommunikatsioonivahendid – teevad traditsioonilistest õpetajatest kui mitte infotehnoloogid, siis infotehnoloogilise kirjaoskusega õpetajad (kui neid siis enam nii nimetatakse). Selline areng toimub nii meil kui Lääne-Euroopas.
Kui järgmiste riigikogu valimiste järel tõstetakse miinimumpalk 500 euroni, tõuseb nõudepesemise väärtus tasemele napilt üle kolme euro tunnis. Pingutus jääb samaks, ent väärtus tõuseb mitte tänu «vabaturule», vaid tänu kapitalismi ja vabaturgu piiravale poliitilisele otsusele.
Samamoodi piirab kapitalismi ka see, kui inimesed teadvustavad, et ettevõtjad on küll tööandjad, kuid pole inimeseks olemise ja inimloomuse poolest erinevad töövõtjatest. Kui ettevõtjatele on ettevõtlusega tegelemise eelduseks, eesmärgiks ja aluspõhimõtteks kasum, siis sama kehtib ka töövõtjate puhul: mõlemate jaoks on töö vahendiks, millega omandada tulu.
Ehkki nende suhe tööga on erinev – ühed suunavad ja kontrollivad teiste töö tegemist, teised teevad tööd ise –, on kasumitaotlus ja soov parandada oma elujärge mitte ainult inimlik, vaid – nagu ütles sajandeid tagasi John Locke (1632–1704) – ka Jumala poolt inimesele antud võõrandamatu õigus.
Locke ütles, et Jumal on andnud igale inimesele võõrandamatu õiguse elule, vabadusele ja varale. Keegi teine ei saa võtta inimeselt ühtki neist õigustest. Ka inimene ise ei saa neist loobuda. Ta ei saa võtta endalt elu, sest ta elu kuulub Jumalale. Ta ei saa leppida millegagi, mis teeb tema elujärge halvemaks, sest see poleks mõistlik ning mõistuse vastu minna ta ei saa, kuna Jumal on andnud mõistuse inimesele selleks, et ta seda kasutaks.
Kui Jumala algseks plaaniks oleks olnud kapitalism, oleks ta andnud Aadamale ettevõtte ja palgatöölised, mitte missiooni elatuda oma kätega tehtavast tööst. Teoloogid on uskunud, et Jumala hilisemate plaanidega polnud vastuolus ka orjapidamine (see on samuti üks ettevõtluse alaliik) nagu ka ühe inimese (monarhi) võim kõigi ülejäänute üle.
Nüüdseks oleme jõudnud olukorda, kus monarhism on ajalugu, ent kapitalism on vallutanud pea kogu maailma. «Täit võitu» ei oma kapitalism siiski kusagil. Ja üheks põhjuseks, miks kapitalismi võit jääb alati suhteliseks, on inimeses olev teadmine ja tunne, et peale ettevõtjate on ka meil igaühel endiselt õigus omaenda tehtud tööle.
Kilp,Alar

 

 

 
 
 
Alar Kilp,
Eesti Kiriku kolumnist

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)