Esileht » Arvamused » Arvamus »

Igaühe igapäevausk

28.09.2011 | | Rubriik: Arvamus, Kolumn

Merille Hommik
Igaühe asju on meie eludes täitsa palju. Näiteks muusikalised, kulinaarsed ja kunstilised vajadused, maitsed, eelistused ja kogemused on meil igaühel olemas, ehkki kõigi poolt tunnustatud oskused ja hinnang on vaid vähestel.
Poliitikas on samamoodi oma koht igaühe asjadel, kuna poliitikast demokraatias me mõtleme nii, et igaüks saab kaasa rääkida, osaleda ja arvata, kui tahab, ning teiselt poolt tegelevad poliitikaga suurel määral vaid kõigi poolt tunnustatud erialainimesed ja sellele valdkonnale omased organisatsioonid.
Nii kunst, kulinaaria kui poliitika on seetõttu nii valdkondlike organisatsioonide ja ekspertide – kunstnike, kokkade ja poliitikute – kui ka täitsa igaühe mängumaa.
Ka usk on paljuski «igaühe» usk ning liigselt ainult usulistele organisatsioonidele, traditsioonidele ja ekspertidele keskendudes võime jätta kahe silma vahele midagi sellist, mille olemasolu on meile kõigile vajalik selleks, et me elud võiks olla täisväärtuslikud.
Muusika kogemiseks ei pea olema muusikat õppinud, pole vaja olla kõigi või paljude poolt tunnustatud muusik ega osata muusikat teistele kogemuste loomiseks vahendada. Muusikat võib kogeda üksi või teistega koos, kuid kogemus on alati igaühe enda oma. Usulise kogemusega on üsna samamoodi.
Lugesin hiljuti John Dewey 1934. aastal kirjutatud raamatut «Ühine usk» (A Common Faith), milles ta keskendub usule kui omadussõnale (usulisest kogemusest, pühendumusest, meelelaadist), mitte kui traditsioonidele, organisatsioonidele ja usudoktriinidele viitavale nimisõnale. Indiviid on oluline mõlemas.
Erinevus on ainult selles, et kui organiseeritud religiooni puhul inimene väljendab oma usku vormis «mina usun…» ja «mina kuulun…» ning kogemused on valdavalt jagatud, siis John Dewey «igaühe usu» puhul on usk üks paljudest inimese elus olevatest kogemustest, hoiakutest, käitumisviisidest, hinge- ja meelelaadidest, mida vähem või rohkem leidub igaühe elus ning mida võib ammutada mis tahes tegevusest.
Nn igaühe usk ei alga seega mitte ettekirjutatud uskumustest, millega nõusolek määratleb inimese usklikuks, ega ka usuühenduse poolt nõutavatest hoiakutest ja käitumisviisidest. Usul kui omadussõnal selliseid ettekirjutusi ei ole ega saagi – ilma ühenduse, organisatsiooni ja kehtestatud traditsioonita – olla.
Igaühe usk ei põhine seega mitte teatud kindlatel põhjustel, mille olemasolu oleks vajalik tema tekkimiseks ja kogemuse usuliseks määratlemiseks, vaid pigem tagajärjel – kogemusel, ilmutusel, ahhaa-elamusel, terviklik-olemise ning kõiksuse, ideaali või inimesest kõrgema, transtsendentse, kosmilise, jumaliku ja üleloomulikuga kooskõlas olemise tundel.
Teda võiks iseloomustada ka sõnaga «keskendumine», kuid keskendumine, sihiteadlikkus ja meelekindlus on igaühe usu puhul rohkem vajalikud tingimused usulise kogemuse tekkimiseks, kui oleks viimase väljendusteks (kogemus ei tee meelekindlaks, kasvav meelekindlus tugevdab kogemust).
Samamoodi nagu suur osa usulises vallas kogetavast võib olla vähe seotud usuliste kogemustega, võivad igaühe usu laadsed kogemused ja meelelaadid tuleneda väga paljudest väliselt mitteusulistest tegevustest.
John Dewey kirjeldab vastavat usukogemust kui kooskõla inimesest suurema või veel mitte täitunud ideaaliga, millega inimene nii hinges, vaimus kui meeles samastub ning mille suunas liigub. See ideaal on kui teostumata võimalus, mille suunas liikudes usk toidab meelekindlust, hingerahu ja tahtejõudu ning need omakorda toidavad usku.
Sellise seesmise tunde ja meelelaadiga võivad inimesed olla sõprus- ja lähisuhetes, olla lastekasvatajad ja kokad, töötajad ja ülemused. Kui me loeme lehtedest jalgrattur Rein Taaramäe meeletust pühendumisest ja sihikindlusest ning ammutame sellest analoogilist ideaali- või sihiusku oma tegemiste jaoks (või kogeme selgemat äratundmist, mis on meie enda olulised sihid ja kutsumus), siis just sellisest igaühe usust Dewey räägibki.
Igaühe usk veel teostumata võimalusse, millessegi, mis on inimesest suurem, millest hoitakse kinni kui kutsumusest ja elu mõttest ning mille suunas vankumatult liigutakse ja millega samastumine annab sügava seesmise rahu ja kindlustunde, võib põhineda kõigel, mida me tajume oma elu kutsumuse ja mõttena.
Kui meil viimast eneseteostusest, tööst, inimsuhetest ja loomingust ammutada ei õnnestu, siis käime seda otsimas reisidelt, spaast, saunast, metsast, päikeseloojagust, teatrist, kunstist, taevakanalist või supermarketist. Sest igaühe usk on igaühes täitsa olemas.

Alar Kilp
,
Eesti Kiriku kolumnist

Tänage Isa, kes teid on teinud kõlblikuks osa saama pühade pärandist valguse riigis. (Kl 1:12)