Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Igaühe eest, kes oli, kes on ja kes tuleb

20.12.2017 | | Rubriik: Kirikuelu

Käsmu koguduse piibliring koguneb Käsmumeremuuseumisse neljapäeva õhtuti.3 x Kätlin Liimets

Sõidan Tartust Lääne- Virumaale, et osa saada ühe väikese kasvava koguduse argielust, ise mõtiskledes, kas koguduse kasvu taga on mingi saladus.

Viru praostkonda kuuluv Käsmu kogudus on viimase seitsme aastaga kasvanud üle kolme ja poole korra. Kui õpetaja Urmas Karileet 2010. aastal Käsmus diakonina teenima hakkas, oli liikmeid 46, 2016. aastal 157.
Algab Käsmu koguduse piiblitund, nõnda nagu see neljapäeviti ligi poolteist aastat on Käsmu meremuuseumis toimunud. Sisenen tsaariaegsesse piirivalvekordoni hoonesse, kus Aarne Vaigu pühendunud hoole all on alates 1993. aastast legendaarse kapteniküla ajalugu talletatud. Uksel tervitavad tulijat pererahva kaks ruuget Iiri setterit, kes oma ülevoolava rõõmuga aitavad uude keskkonda kiirelt sisse elada.
Interjöör on kuninglik, või peaks ehk ütlema kaptenlik. Toas, kuhu piibliring koguneb, on suursugune mööbel, akende ees ja laual voogab tumepunane samet, laual on küünlad ja kõrgetel jalgadel hea-paremaga vaagnad, kaminas tuli. Lisaks rohkelt rannakultuuriga seotud eksponaate, eriti palju purjekaid nii maalidel kui ka makettidena kappidel.

Õhturahu pühakirjaga
„Nagu jumalariik on külluslik, nii on ka meie laud kui sümbol taevasest küllusest,“ teeb õpetaja Urmas Karileet sissejuhatavalt tänukummarduse laua katnutele. Ta lisab, et külalislahkus on oluline osa piiblitunni heast õhkkonnast, ning palub, et Jumal ise tuleks ja avaks pühakirja sõnumi, mida kohe uurima hakatakse.
On eriline privileeg viibida ühe pere õhturahus, mil võetakse aega Piibli uurimiseks. Just selline tunne jääb hinge Käsmu koguduse liikmete koosolemise osadusest. Laua ümber on kaheksa inimest. Akna taga kohiseb meri. Mere lähedust on tunda ka minu kaaslaste väljaütlemistes, eriti perelugude jagamises.
Sellist süvenenud tähelepanelikkust, millega sel õhtutunnil pühakirja uuriti, pole ammu kohanud. Justnagu ei viibikski ilmalikus Eestis. „Oleme leidnud palju ahhaa-elamusi. Proovisin varem ka üksi pühakirja lugeda, aga see ei õnnestunud. Piibli kaudu näed maailma natuke teise nurga alt ja see aitab sind elus edasi,“ jagab muuseumi perenaine Triin Saks.

Ühine mõtisklemine
Piibliringil on käsil Viies Moosese raamat, mille neljateistkümnendast peatükist ette lugemist alustab koguduse jutlustaja Tia Vene. Teemaks on keelatud leinamärgid ning puhtad ja roojased loomad.
Pärast väikest pausi jagatakse mõtteid ja küsimusi. Õpetaja Karileet ei domineeri, kui mõni mõiste jääb arusaamatuks, avab taustu, ent esiplaanil on ühine mõtisklemine: miks on nii kirja pandud ja mida see sõnum tänapäeval meile tähendab.
Arutletakse, kas märgi lõikamine tähendab tätoveerimist, miks pole lubatud loomade nimekirjas kobrast ja hüljest, miks ei tohi sikutalle emapiimas keeta, kas see on viide gurmaanluse ebasoovitavusele jne. Ükski küsimus pole tabu, koos uurimine on sisuline ja aeg lendab linnutiivul, kui järgemööda minnakse tekstiga edasi.

Kunsti kaudu Piiblini
Püüan vaatlejaks jääda, ent seda võimalust ei ole. Loetud vabastusaasta teema ehk igal seitsmendal aastal laenude tühistamise juhtnöör tekitab elevust. Esmalt mõttest, et pangad võiksid siit õppust võtta, ja siis märkamisest, et õpetaja Urmasel on ka seitsmes aasta Käsmu koguduses teenida.
„Aasta oligi eriliselt õnnistusrikas! Teenima hakates oli unistus, et igal hommikul oleks kirikus armulauaga hommikupalvus. Terve viimase aasta on see niimoodi olnud. Palvused ja piiblitunnid ongi see õnnistus, mida Jumal on lasknud teoks saada. See on sündinud tänu Triinule ja Aarnele,“ sõnab õpetaja Karileet tänulikult. Aarne jääb tagasihoidlikuks, öeldes, et ei tea, kes idee välja ütles, ja lisab: „Eks see oli nii ette nähtud.“
Kuidas kõik alguse sai? Meenutatakse ühte aastavahetust, mil meremuuseumis pika laua taga istus üle 20 inimese ja hilisel öötunnil tekkis küsimus, mida teha. Otsustati, et pannakse kohe ekraan üles ja tollane Võsu kooli direktor Liis Reier hakkab tegema kursust „Piibel kunstis“, mida ta varem prantsuse lütseumis õpetas.
„Iga lugu köitis. Meile, kes olime vähe Piiblit lugenud, oli see tõeline avastusretk,“ meenutab Triin. Kursus toimus korra kuus ja rahvast tuli ilma reklaamita kokku väga palju. Üle-eelmisel suvel tekkis mõte, et hakkaks nüüd ka päris Piiblit lugema. „Jõudsime kunsti kaudu pühakirjani,“ tõdeb Triin.

Kaptenite küla
Käsmu lahe läänekaldal Lahemaa rahvuspargi territooriumil asetsev umbes 100 püsielanikuga Käsmu, ka kaptenite külaks nimetatu, on isegi karges sügistuules kaunis: valge laudise ja klaasverandadega uhked majad, hoolitsetud aiad ja taamal merekohin.
„See on 1883. aastal asutatud ja 1931. aastani tegutsenud Käsmu merekooli hoone, teisel pool teed suvitavad Eesti kirjanikud, eemal paistab Tiit Pruuli suvekodu ja selle vastas kunagi üheks Eesti ilusamaks peetud purjeka Tormilind esimese kapteni Rudolf Pahlbergi endine maja,“ poetavad killukesi küla rikkast ajaloost hilisel jalutuskäigul Tia ja tema abikaasa Matti Männik.
Saan veel kuulda, et kuna Käsmu laht on viimane laht meritsi Narva poole liikudes, siis kujunes sellest purjelaevadele turvaline peatus- ja talvituskoht. Ettevõtlike inimeste eestvedamisel hakati XIX sajandi keskel Käsmus väiksemaid purjepaate, hiljem purjelaevu soetama ja ehitama.
Mõisa halupuude ja sillutuskivide veost Tallinna kujunes sajandi jooksul välja globaalne laevandus- ja logistikaettevõte Käsmu Laevaomanikud, mille kümned laevad vedasid oma lasti maailma suurimate sadamate vahel. Nõnda tekkis ka vajadus kohalike koolitatud kaptenite ja tüürimeeste järele ja pandi alus Käsmu merekoolile.
1863. aastal kohalike talupoegade poolt oma jõudude ja kuluga ehitatud ning 1864. aastal pühitsetud kirikuni jõudes märkame, et pühakojast paistab valgus. (Iseseisev Käsmu kogudus asutati oktoobris 1945. Enne seda oli Käsmu Haljala abikogudus.) Õpetaja Karileet teeb ettevalmistusi hommikupalvuseks. „On oluline, et pühakojas oleks soe,“ jagab ta helgel toonil õhksoojuspumba ümber toimetades oma kindlat arusaama.

Tund Jumalale
Hommikuhämaruses kell kaheksa algab hommikupalvus, mis toimub Facebooki reklaami kohaselt igal hommikul iga ilmaga. Nii on see tõesti olnud alates 2. maist 2016. Viis osalejat on veendunud, et kui hommikul üks tund Jumalale pühendada, siis jõuad päeva jooksul hoopis rohkem.
„Hommikupalvus annab tiivad, see kannab. Kui seda ei ole, siis käid kuidagi maha,“ jagab jutlustaja Tia. Triin ja Aarne lisavad: „Hommikul oled nii värske ja selge. See on väga viljakas aeg. Loed pühakirja ega aimagi, millised asjad lahenduse leiavad. See lihtsalt juhtub.“
Käsiraamatu korra järgi hommikupalvus sisaldab nii liturgilisi osi, pühakirja lugemisi, mille üle vabalt õpetaja Karileedi eestvedamisel mõtteid vahetatakse, armulauda, kirikulaule ja osalejate eestpalveid. „Täname, et võime olla siin rahupaigas. Sinu sõnad on head, nad on terviseks, nad on rõõmuks, tänu sulle iga sõna eest … au ja kiitus … et oled oma laste juures, et neid julgustada, et edasi viia, et teha rõõmsaks … igaühe eest, kes oli, kes on ja kes tuleb … südames on igatsus, et sa võiksid tõmmata neid, keda oled oma peopesadesse märkinud, et nad võiksid saada uue elu …,“ palvetab Tia, unustamata ka Eesti Kiriku lugejaid ja toimetust.

Kirikuaia rahus
Süda on osadusest soe ja vaim toidetud, kui pärast palvust tutvun Käsmu kauni ranna, kivikülvise metsa, ja meremuuseumiga ning jalutan koos õpetaja Karileediga Käsmu kirikuaias, kuhu on maetud rohkelt kapteneid, tüürimehi (Käsmu merekoolis õppis üle 1600 õppuri, neist üle 130 mehe olid pärit Käsmust), ka kiriku- ja kultuuritegelasi.
Seisatame hetkeks kapten Oskar Tidemanni noorelt surnud tütre Signe haual asetseva pronksist valatud põlvitava naise figuuri ees. Figuuri autor on Juhan Raudsepp ja seda on peetud Eesti üheks kaunimaks hauamonumendiks.
Õpetaja Karileet viib mind ka oma pere rahupaika ja kõneleb piirivalvuri ametit pidanud vanaisast Aleksander Kipjatkovist, kes tuli XX sajandi teisel kümnendil Venemaalt ja abiellus eestlannaga, põlisest Käsmu perest pärit Mariega. Nõnda sai alguse hiljem eestistatud nimega perekonna lugu.

Nii lihtne see ongi
Eesti juurtest on teada, et Urmase vanaema vanaisa Kaarel Einlon, Käsmu küla Preediku talu peremees, oli alates 1866. aastast kiriku vöörmündriks ja see amet pärandati edasi põlvest põlve. Ka viimasteks vöörmündriteks olid tema poeg ja pojapoeg. Küllap on esivanemate palved ka õpetaja Urmast kandnud. Seda enam, et oma vaimulikuteed alustades ei teadnud ta kirikuga seotud juurtest midagi.
Koguduse aruandluses on säilinud õpetaja Aldur Partsi sissekanne, et 8. juunil 1958 ristis ta Preediku talus kolm last, leeritas üheksa noort ja laulatas neli paari. Ristitavate laste seas oli ka kolmekuune Urmas, teisedki talitustest osasaanud olid kõik sugulased.
Küsimusele, kas raske pole juurte juures, sugulaste seas vaimulikku tööd teha, ütleb Urmas naeratades: „Ei, mulle meeldib. Olen kui või sees! Tulevikku vaatan positiivselt, Jumalaga koos ei saagi teisiti.“
Tagasi Lõuna-Eestisse sõites mõtisklen selle üle, et mis on Käsmu kui kasvava koguduse saladus. See, mida kogesin, oli elav usk, palveosadus ja siiras huvi pühakirja vastu. Siia võib lisada kogukonnaga koos toimiva vaimuliku siira pühendumise, sooja avatud pühakoja ja koguduseliikmete külalislahkuse. Nii lihtne see ongi.
Kätlin Liimets

Pildigalerii:

Õpetaja Urmas Karileet ütleb, et viimane aasta Käsmu koguduses on väga õnnistusrikas olnud.

Alates 2. maist 2016 toimuvad Käsmu kirikus igal hommikul hommikupalvused.

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)