Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Igatsus tõelise kohtumise järele

27.09.2017 | | Rubriik: Juhtkiri

15.–17. septembrini toimus Esna mõisas retriit, mida allakirjutanu juhendas koos Jõelähtme koguduse õpetaja Margus Kirjaga. Koht oli tõeliselt inspireeriv. Väärika ajaloo ja impulsse pakkuva loodusega. Mitte kaugel Esnast asub Kodasema, kus katoliiklased on juba pikki aastaid pidanud oma kokkusaamisi ja lastelaagreid.
Meid oli kokku tulnud 13. Inimesi oli eri kirikutest. Valdavalt siiski luterlased. Reede õhtust pühapäeva lõunani toimusid vaimulikud harjutused ja tunnipalvused. Koos võeti rooga. Elati vaikuses. Erinevad inimesed, kuid siiski kõik ühise sooviga jõuda lähemale Jumalale ja iseendale. Retriidi käigus on inimestel võimalik kohtuda ka juhendajatega, et rääkida endas toimuvast protsessist, pihtida vajaduse korral või lihtsalt jagada oma mõtteid, mis vaikuses on küpsenud.
Juhtkirja kirjutama asudes tulid meelde just need jutuajamised. Mõeldes ka varasematel retriitidel kuuldule tuleb esile kaks võimalikku pealkirja: „Kas on linnukesel muret …“ (tuntud laul meie lauluraamatust) või siis hoopis poeet Juhan Viidingu värsirida: „Julged püüame olla … Mida me kardame?“. Tundub, et need kaks eluhoiakut on meis läbi põimunud. Vaimulikke harjutusi tehes kogetakse jõuliselt neid mõlemat. Muidugi domineerib meis kord üks, kord teine, kuid see ei muuda asja. Igal juhul on olnud tarvis aega, et südames toimuvast aru saada ning et Jumala tuul tooks värskust ja uut selgust.
Viimasel ajal on hakatud rääkima nn asenduskristlusest. See sõnavärd on mulle alati veidi arusaamatuks jäänud. Mõistan, et sellega tahetakse viidata neile paljudele, kes on vaid formaalselt usuga seotud, kuid ikkagi justkui tunnistavad kristliku eluvaate ja traditsioonide vajalikkust. Hää seegi, võiksime öelda …
Olles juba rohkem kui kümme aastat teinud vaimulikke harjutusi erineva usutaustaga inimestele, julgen küll tõdeda, et tegelikult vajavad inimesed „tõelist toitu“. Neid ei rahulda pealiskaudsed ja lihtsad vastused elu suurtele küsimustele. Nad igatsevad tõelist kohtumist iseenda ja Jumalaga. Nad on valmis võtma selleks aega ja kulutama vahendeid, et argipäeva udust pääseda, ja nad loodavad ikka, et kirikul on see „miski“, mis neid täidab jõu ja kõige heaga.
Retriit kingib meile aega vabaneda enda egost ja annab võimaluse teha oma südames ruumi teistele. Aega tuleb rohkem võtta ka veel sellepärast, et Jumal ei räägi alati meiega kohe. Me peame ise muutuma vastuvõtlikuks Jumalale. Anselm Grün kirjutab oma raamatus „Palve kui kohtumine“: „Oleme läbematud Jumalale omaenda mõtteid suhu panema. Vaikides sunnib Jumal meid süvenema Jumala olemusse. Ta õpetab meid oma fantaasiaid mitte ära vahetama Jumala ja Tema sõnadega.“
Retriidil toimuv aitab meil sõnas üha enam kohata Jumalat ennast ja Basil Penningtoni järgi „puhuda lõkkele igatsus lõpliku kohtumise järele“. Loodan, et see mõte rahustab neid, kes niisugust süvenemist peavad liigselt enesekeskseks või muidu kuidagi tunnevad hirmu, et vaikseks jäädes võib Sõna hägustuda.
Paljud palvetajad on aga kogenud, et alustades küll sõnaga, laskutakse mingi aja järel vaikusse. See ongi retriidi praktikas ja kristlikus meditatsioonis saanud nähtuseks, mida paljud autorid on nimetanud Jumalasse laskumiseks. Mida intensiivsemalt inimene palves elab, seda enam hakkab ta taipama, et see ei ole tast enesest, see ei ole tema enda töö. Palve osutub Jumala tööks. Kui meil millestki kindlasti puudu on, siis just Jumalale kingitud ajast, kus tema saab meis oma head tööd teha.

urmas nagel

 

 

 

 

Urmas Nagel,
EELK vaimulike konverentsi juhatuse esimees

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)