Esileht » Pühapäevaks » Mõte pühapäevaks »

Igatsus lunastab meid

01.05.2002 | | Rubriik: Mõte pühapäevaks

Tänu olgu Jumalale, kes ei ole heitnud kõrvale mu palvet ega ole mult ära võtnud oma heldust!
Ps 66:20
Oleme tihti maadligi, nii väikesed, et ei tunne muud, kui et oleme põrm ja ussikesed. Oleme kaotanud igasuguse yhenduse Jumalaga. Ja kui me mõistusega anname endale aru, et Jeesus palub meie eest, ei suuda me seda uskuda. Sest usk pole enda teha, vaid on Jumala and.
Äralõigatuna Jumalast langeme masendusse, moodsa sõnaga stressi, võime sattuda psyhholoogide kätte, sest kirik ei aita. Miks?
Oleme liiga harjunud nende sõnadega, mida kirik pakub, me ei suuda ärgata nende tuhandete aastate vanuste sõnade abil, me vajame uusi, sest too aeg pole meie aeg. Ja kui paljud mõisted nagu «õnnistus», «palve» ja «heldus» ei puuduta meid praegu, antud hetkel, siis jääme tuimaks ja uskmatuks. Jah, sest õnn ja õnnistus on meil praegu seotud rohkem materiaalse maailmaga kui Jumalaga.
Kui seome oma igapäevase õnne ja õnnetuse Jumalaga, siis hakkame visklema. Sest iga meie tuju sõltub siis «Jumalast». Aga kas see peab nii olema? Võibolla Jumal tahab meid teha vastutavaks oma õnne ja õnnetuse eest ning see, mida tema pakub, on hoopis suurem?
Mis see siis on? Kas pole see mitte Jumala riik, mis ei ole siit maailmast? Ja kui see ei ole siit maailmast, siis on kõik meie palved suunatud vaid sinna, Jumala riigi poole, mis tuleb ja muudab kõik uueks. Nii kaua peame olema veel vanas maailmas ja ainult meie igatsus lunastab meid.
Selles maailmas möllavad veel surm ja kannatus. Me ei pääse kummastki, kuigi Jeesus on siin käinud ja meile teed näidanud. Ja kogu selle maailma koleduse sees võime tõesti õnnistada Jumalat, kes vahel annab meile aimu Teise Maailma piirjoontest, isegi lubab meil kogeda seda, mida sõnadega ei saa väljendada. Ning siis hõiskame keset surma ja kannatust, sest meie palvet pole meilt ära võetud ning Jumala heldus pysib igavesti.
Aamen.
Jaan Tooming

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)