Esileht » Arvamused » Kolumn »

Igapäevane pühendumus

16.08.2006 | | Rubriik: Kolumn

Mulle tundub, et üha rohkem kätkeb 20.
augustil tähistatav taasiseseisvuspäev endas paljude jaoks midagi
endastmõistetavat. Iseseisvus ei tundu juba ammu mingi imena, veel vähem Jumala
kingitusena, elu läheb majanduslikult pidevalt paremaks. Optimistlikumad
prognoosid lubavad kümne aasta pärast keskmiseks palgaks 25 000–30 000 krooni,
mis tolleks hetkeks kindlasti eurodega on asendatud. Selle optimismi taustal
tundub isegi imelik, et on neid, keda meie riigi näiline edu murelikuks teeb.
12. augusti SL Õhtulehes avaldati intervjuu endise poliitvangi, siseministri ja
presidendikandidaadi ning nüüd Pirita kloostris erinevaid projekte vedava Lagle
Parekiga, kes siiralt tunnistas: «Mul on viimasel ajal tuleviku pärast hirm.»

Otsides elust ilmekaid paralleele
suhtumises oma riiki, komistasin eneselegi ootamatult narkoteemale. Hiljuti
tunnistas tuntud lavastaja Ain Mäeots üles oma pikaajalise suhte kokaiiniga ja
andis üles oma narkodiileri. Tahtmata liialt süüvida narkoteema üksikasjadesse,
tahan mainida psühholoogiaprofessori Aaro Toomela loengust tabatud mõtet, et
asjatundmatu, liiga lühike ja pealiskaudne narkovastane propaganda jätab
paremal juhul kuulajate suhte narkootikumidega samaks. Sageli aga hakkavad nad
hoopis asja vastu rohkem huvi tundma ning sellesse ka soodsamalt suhtuma.

Küllap oleme midagi taolist kogenud ka kristlusest
rääkimisel ja kindlasti oma riigile vajaliku patriotismi vajalikkuse
rõhutamisel. Kui pühendumusele kutsuvaid sõnu ja üleskutseid ei saada nendega
kooskõlas olev elu, mõjub öeldu pigem vastupidiselt: võõristust ja ärapanemise
meeleolusid tekitavalt. Arvatavasti on niisuguste pealiskaudsete tunnete lai
levik see, miks Lagle Parek näeb meie riigile hädaohtu. Tsiteerin veel kord
juba nimetatud intervjuud, kus Lagle Parek kommenteerib üldistavalt oma endise
kaasvõitleja Tiit Madissoni tegevust: «/—/ on ju palju neid inimesi, kes ei ole
suutnud vastu võtta Eesti riiki. Aga nad keegi ei saa aru, et me kõik vastutame
selle eest, missugune see riik on. Ja mitte ainult kõrgel ei ehitata riiki,
vaid riiki ehitatakse ka kõige madalamal tasemel ja igal inimesel on võimalus
selle riigi heaks midagi teha.»

Igapäevase, südamega tehtud töö kõrval on
kristlasel võimalus Eesti Vabariiki toetada ka palvega. Märgiks sellest, et me
iseseisvust väärime ja seda hoida oskame.

Toomas Jürgenstein
Toomas Jürgenstein

Toomas Jürgenstein

Kristus ütleb: Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise! (Mt 11:28)