Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Igapäevane leib – palve rahu eest

25.10.2017 | | Rubriik: Kirikuelu

Reformatsiooni 500. aasta lõpetamise jumalateenistus
Jumalateenistus toimub 31. oktoobril kl 12 Tartu Peetri kirikus ja kl 18 Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus.

LutheriKate1 copy

Usupuhastuse juubeliaastal on mitte ainult paslik, vaid lausa hädavajalik meenutada meie luteri kiriku usualuseid.

EELK põhikirja järgi tuleb meil nii õpetuses kui eluviisis juhinduda eelkõige Piiblist ja seda seletavatest luterlikest usutunnistuskirjadest. Olgu nimetatud, et luterlikud usutunnistuskirjad ilmusid tervikuna eesti keeles alles 2014. aastal (usuteaduse instituudi õppekirjanduse 11. väljaanne).

Õndsuslooline struktuur
Nimetatud tekstide hulgast tõuseb Piibli kõrval esile Martin Lutheri 1529. aastal kirjutatud „Väike katekismus“. Seda raamatukest peetakse luteri kirikus pühakirja lühikokkuvõtteks või „võhikute piibliks“, mis toob välja kõige olulisema inimese õndsakssaamisel. Tähendusrikas on juba katekismuse peatükkide järjekord, sest see kajastab arusaama pattulangenud inimese päästmise ja pühitsemise teest.
1929. aastal kirjutas Harald Põld „Väikese katekismuse“ juubeli puhul: „Seal õpime esimesest peatükist tundma, et meie patused inimesed oleme, sest et meie kõigist Jumala käskudest oleme üle astunud ja seega Jumala viha ja nuhtlust ära teeninud. Seal õpetab meid teine peatükk, mis kolmainus Jumal meie lunastamiseks ja õndsakssaamiseks on teinud ja veelgi teeb.
Seal näitab meile kolmas peatükk, kuidas meie kui Jumalaga lepitatud lapsed ilma arguseta oma armsa taevase Isaga saame kõnelda. Ja viimased kaks peatükki ühes õpetusega pihtist, annavad meile seletust nende armuvahendite kohta, mille kaudu Jumal meile oma taevalikud varad kätte toimetab.“
Luther oli veendunud, et Piibel sisaldab just sedasama õndsusloolist struktuuri: inimene saab teadlikuks oma raskest olukorrast, Jumal pakub talle pääsemist Jeesuses Kristuses, inimene võtab selle uskudes vastu palve, sakramentide ja pihi kaudu.

Jeesuse õpetatud sõnad
Käesolevas mõtiskluses tahan lühidalt tähelepanu juhtida meieisapalvele meie katekismuse seletustes – ja selle palve neljandale osale: „Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev“. Kristlastel tasub hoolikalt silmas pidada, et meieisapalve ei muutuks pelgalt meie oma palvete garneeringuks. Millekski, mida vuristame harjumusest ilma erilise süvenemiseta.
Lutheri käsitluse järgi kuuluvad Jeesuse õpetatud sõnad nimelt kristliku palveelu tulipunkti. Ta kirjutab „Suures katekismuses“:
„Peale selle peab meid meelitama ja palvele kutsuma ka see, et Jumal peale käsu ja tõotuse tahab ise meist ette jõuda. Ta ise on andnud meile sõnad ja palved ning suhu pannud, kuidas me peame palvetama ja mida paluma, et näeksime, kui südamlikult Ta meie hädasse suhtub, ega kahtleks selles, et Temale on seesugune palvetamine meeltmööda, ja et niisugust palvet ka kindlasti kuuldakse.
Ja see on väga suur eelis, võrreldes kõigi muude palvete lugemisega, mis me ise oleme välja mõelnud. Niisugusel korral on meie südametunnistus alati rahutu ning ütleb: „Olen küll palvetanud, aga kes teab, kas see oli Jumala meele järgi? Kas ma tabasin õiget mõõtu ning viisi?“ Seetõttu pole kogu maailmas leida ühtki üllamat palvet kui igapäevane meie­isapalve. Just selle kohta on olemas kindel tunnistus, et Jumal seda palvet südamest hea meelega kuuleb. Seetõttu ei peaks me sellest palvest kogu maailma vara eestki loobuma.“

Tõelise rahu eeldus
Luther taotles, et meieisapalve sisu muutuks palvetajale isiklikuks. Nii tõdeb ta, et Jumala nimi on püha, tema riik tuleb ja tema tahtmine sünnib ka ilma minu palveta, kuid ma palun selleks, et see kõik toimuks minugi elus. Sarnaselt jagab Jumal ilma meie palveta ka igapäevast leiba, ent palve tahab meid juhatada Jumala armu märkamisele ja sellest võrsuvale tänulikkusele.
Seejuures avardab Luther igapäevase leiva tähendust kõigele, mis kuulub leiva olemasolu ja söömise juurde. „Suures katekismuses“ keskendub ta pikemalt just inimestevahelistele suhetele koduses ringis, aga ka ümbritsevas maailmas üldiselt.
Luther kirjutab: „Kõige olulisem on paluda maiste valitsejate ja valitsuse eest, mille kaudu Jumal säilitab meie igapäevast leiba ja üldist heaolu kõige suuremal määral. Sest isegi kui Jumal kingiks meile kõiki hüvesid ülikülluslikult, ei saaks me ometi ühtegi neist enesele pidada või neid kindlalt ja rõõmsalt kasutada, kui Ta ei annaks meile püsivat ja rahumeelset valitsust. Sest seal, kus on lahkhelid, vaen ja sõda, on igapäevane leib juba ära võetud või seda on vähemalt piiratud.“
Tundub, et inimestevahelise rahu kontekstis mõistetud neljas palve on tänapäeval taas aktuaalne. Kristlane teab, et tõelise rahu eelduseks pole mitte riikidevahelised kokkulepped, vaid eelkõige inimese osadus Jumalaga Kristuse kaudu (Rm 5:1). Temaga, kes jagab rahu keset kõige suurematki rahutust (Jh 14:27).
Sellele rahusidemele tuginedes tuleb meil palvetada rahu pärast ka praeguses kaduvas maailmas, et Jumala tahtmine sünniks „nagu taevas, nõnda ka maa peal“. Peatugem siis hetkeks igapäevase leiva eest paludes ning lisagem sinna eestpalve nendegi eest, kes täna hädasti vajavad lepitust.
Lutheri katekismuste meie­isapalve seletused on heaks abivahendiks selle palve mõistmisel ja sellesse süvenemisel. Jeesuse õpetatud sõnade, usupuhastusliku pärandi ja tänase päeva kokkupuutes muutuvad meie kiriku usualused taas elavaks ja kõnetavad kõiki, kes kummarduvad neist ammutama.
Marek Roots,
Keila koguduse õpetaja

Ref500_logo_tsitaadiga

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)